Me väljust üle käinud laastav kahu,
tast puutumata jäänd vaid põllukivid.
On peatund ammu tuulikute rivid
ning enam lehtreis neil ei tolma jahu.
Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes,
me külla parves murdnud hullund rotid.
Neist kihisevad kambrid, voodikotid,
kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes.
Ja kerjuseid nii palju maantee harul,
neid altmaa varjena meist mööda vangub.
Ja jälgides neid udus, vereks hangub
kuu kuri silm, kus õudseid endeid varul.
Nii minagi siit hälbin udustikku,
kus teed on soiselt vankuvad ja mädad.
Ja jättes ilma uitma omad hädad,
ma kraavi kärvan sääl või linalikku.
Kurvad luuletused
Taud
Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi,
kuuratas neis lööb võikalt punaseks.
All taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi märgib tunaseks.
Must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost.
Morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob, kes kokku kuivand maost.
Kaks ronka kohtunud on öisel saagil,
täis liha kurgud, sulis tuultepais;
nad tiibu kohendavad kõrgel kaagil
ning öösse kaovad siis kui paha hais.
Ees ruskab küla. Sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks.
On veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus inimnäod on muutund nõeks.
Tuul aga surma kannab aurupilvis
ja võikalt kõik neis värvub punaseks.
Taud seemet heidab ja ta mustjas külvis
me surma hingame kõik tunaseks.
Pohmelus
Puu närbund ladvust nõrgub mustjat udu
ja katku lehk lööb vastu kraavi lohust.
Vihmusse valkjaid roomab teele rohust,
maa libe läikleb neist kui konnakudu.
Kuis jälk on elu! Liikmed hallahigis,
kõhn joomar köie heitnud kase tippu.
Käes väriseb tal silmus. Tuhmuv sügis
ta üle musta langetamas lippu.
Laip rannal
Sõelub kärbseid risti-põiki
pilliroos kui musta pihu.
Magusalt neid kutsub kõiki
kalda kõntsas lammuv ihu.
Roheline, vettind, ilge, —
nii tõi vool ta neeme tippu.
Katkise ta kuue külge
vähke kobarais jäänd rippu.
Laineis laostund huultenelgid
jätnud hambad õudselt irvi.
Põrkuvad neist päiksehelgid
nagu kari kuldseid hirvi.
Määndus, muhestav ta rindu,
tõotab uimastavat saaki.
Rõve kaarnarauk täis indu
kaevub sinna kui kloaaki.
Palja päälae tõmmust siidist
välgub riba valget konti.
Silmad paisuvad orbiidist,
nagu näeks nad kõrkjas tonti...
* * *
Aga tondil puudub iha
maitsta haisvat ussisööki.
Ainult noor ja priske liha
kõlbaks talle põrgukööki.
Selleta siis juba parem
säästa tuhkjaid surmasirpe,
uita kõrkjais nagu varem,
püüdes liblikaid ja kirpe.
Miks sa nutad?
Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasked hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sul' Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sul' teada an'd
ennemuistsest rõõmupõlvest,
Kadund õnnest pajatand.
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks
oma terad hiilgvalt saadab,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tal' tänu,
õis, siis vastu õhata!