1
On kõrtsikoopad pärani kõik lahti,
vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib.
Nüüd viimne tuli löögem elu tahti,
mis ruttu maha käib.
Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
2
Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,
nad lammutet on haisvaiks orjahüteks.
Me oma kulla vahetanud vaseks
ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.
Ja muinaskuningate troonisaalis
nüüd asub trahter, laeni õlleaurus.
Ja kunstimõtet Kölni katedraalis
võib leida vaid veel purjus bakalaurus.
3
Mu pingul närve nagisevail traadel
taas karglevad kõik meelte kirkad klahvid.
Nüüd välja templeist leinarõivas aadel,
sääl täna pidutsegu purjus ahvid!
Aprill, aprill! Taas kire purpurtoogas
ma joon ja märatsen kui Caracalla,
et homme haigena ja reumast loogas,
eelkevadega sõita rentsleist alla!
4
Mu pulss su pulssi tuikab hirmsa jõuga,
sust veremaik mu kurku tõusnud vahe.
Löönd jälle lõkkele mu elutahe,
mis kaua tühjalt lõgistanud lõuga.
Taas kiretõrvikute loitval kumal
mu värsilained veriharjatavad
ja sinu auks, mu puhkiv ebajumal,
„hurraa, hurraa!“ nad kooris karjatavad.
Heiti Talvik
Heiti Talviku luuletused.
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta läikiv õlg,
tõugatuna laualt puruneb üks kruus.
Tantsi, tantsi veel, et kestaks hull neuroos,
et me naerdes kustuks Lethe jäises voos.
Blasfeemiline ballaad
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.
Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,
ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.
Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,
kuigi mõte juba kompas kaaki.
Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
„Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!“
Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,
tõmmust kerest välja lendas hing.
Võimsalt saluteeris talle kõu,
lahti põrus põrgu leekiv õu.
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
Neli pilti
1
Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“
Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“
2
Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.
Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud mask,
kus hõõgumas kaks külma malahhiiti.
3
Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.
Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.
4
Teil' näib vist, et mu käsi ainult mängis
poolkogemata puudutes Teid pihast.
Kuid ainult palakad mu jahtund sängis
Teil' teaksid kõnelda mu hullust ihast.
Oo, virmaliste värin jäätund hingis,
kus närbub kõik, mis meelte muljeid usuks,
kus õõnsa flirdi sädelevas ringis
me noorus klirisedes langeb rusuks.
Eleegiliselt
1
Meeletult raiskasin tuulde
saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
hoida neid enam ei vääri?
2
Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.
Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.
Dies irae
1
Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.
Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.
Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.
Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
2
Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusund.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.
Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.
3
Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.
Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus — Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.
4
Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.
Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.
5
Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.
Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.
6
Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.
Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib ent Arv —
töötu ja kodutu pööbel.
7
Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?
Ei!
Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike — Revolutsioon.
8
„Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad „olud“?“ —
Oma „kutsumust“ nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.
„Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees“ —
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.
„Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke.
küll aga lolli ja loidu.“
Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.
9
Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.
Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.
10
Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.
Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.
11
Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale —
nii paisub hulkade jõõr.
Koomale
tõmbub äiksepilvede sõõr.
Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja —
Messias!
12
Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!
Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.
Kui mustavad udud
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.
Milleks mulle tiivad…
Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?
Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?
Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?
Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.
Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.
Jumalate hämaras
/1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest’ pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.
2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid —
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
3
Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.
Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.
4
Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.
Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.
Ja rahakaardile tempel
on enam väärt,
kui kogu inglikrempel
palistav taevaäärt.
5
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita — ning elada siiski.
6
Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujail’ ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.
Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis —
elu tuum
on trotsis.
Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.
Keegi ei tea,mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea…
Olgem ärkvel!
7
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stüühhiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.
Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju…
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.
8
Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse —
kinnistõdedest irdunud oleskellu.
Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
viib tagasi ellu.
9
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.
10
Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.
Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma —
ürgnoore
ning igavest kuuma.
11
Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias — ei see veel ilmu…
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!