Ema kuldne päike taevas
Ema pehme pilveke
Ema ere tähekene
Silma pilgutab minule
Ema minu inglikene
Ammu juba taevateel
Hinges ikka mõtlen talle
Mõne luuletuse teen
Autor: Lilia Järv
Emadepäeva luuletused
Emadepäeva luuletused – leia tähtsaks päevaks ilus emadepäeva luuletus
Emadepäev on iga aasta mai teisel pühapäeval. Eriline ja südamlik viis oma ema meeles pidada on kirjutada talle mõned emadepäeva luuletused. Ilusat emadepäeva luuletused saab kirja panna nii kaardile või miks mitte ka lihtsalt peast ette lugedes, mis annab palju suurema emotsiooni edasi. Kui omal ei tule sõnade ritta seadmine nii hästi välja kui tahaks, siis luuletused emadepäevaks leiad siit lehelt suures valikus. Emadepäeva luuletus on ideaalne lisa žest kas kingitusele või lilledele.
Milline emadepäeva luuletus siis valida?
Valik on mitmekesine ja võid jänni jääda sobiliku leidmisega. Alustada võiks ehk sellest, et kas need võiksid olla pikad või lühikesed luuletused emale. Lühike luuletus on ideaalne näiteks lapsele. Lasteaed on üks koht, kus korraldatakse tihti emadepäeva kontserte ja seal on lastel hea võimalus ette lugeda mõned luuletused emadele. Samas mõni täiskasvanud tahab kirjutada terve luulekogu ja teine ainult mõned salmid. Lisaks veel kas see luuletus võiks olla sügavamõtteline või pigem humoorikam. Igaüks tunneb oma ema ikka kõige paremini, seega luuletust valides tasuks mõelda oma ema iseloomule ja omavahelisele suhtele. Soovide sõnastus on samuti väga oluline, näiteks Leelo Tungal on kirjutanud imelised emadepäeva luuletused, mis soovivad kas head emadepäeva, kaunist emadepäeva või on lihtsalt tänu luuletus emale. Luuletuse juures ei ole niivõrd oluline riim vaid ka tunded ja mõtted, mida see luuletus edasi annab.
Emadepäeva kaart
Kui luuletus emadepäevaks on välja valitud, siis järgmise sammuna oleks vaja mõelda kuhu need sõnad kirja panna. Emadepäeva kaardid leiab müügist enamus tavapoodidest.
Kui ilusat emadepäeva kaart kingituseks või peast luuletuse lugemine ei ole plaanis, siis on võimalik saata ka e-kaart. Lehekülgi, kust seda saab täiesti tasuta teha on päris palju, seega igaüks leiab oma emale sobiva kaardi, kus on peal ilusat emadepäeva luuletus.
Lihtsuses peitub võlu ja sel päeval ei olegi oluline niivõrd materiaalsed asjad kui see, et meeles peetakse ilusate ja tähendusrikaste sõnadega. Ei ole siis vahet kas kirjalikult kaardil, saates ekaardi või ette lugedes. Loeb emotsioon ja armastus, mis peitub nende sõnade taga. Lilled ja kommid on ainult hetkeks, öeldud sõnad jäävad meelde igaveseks.
Hoiame meeles oma kalleid emasid ja vali siit lehelt mõned luuletused emale emadepäevaks!
Ema
Väikene naeratus, silmade sära,
ühine hetk ja silmapilk,
laps oma emale naeratab täna,
sest on ta ju nõnda tänulik.
Tänulik tunde eest olemas olla,
südamest hoitud ja armastatud,
EMA juurde saab alati tagasi tulla,
sest alati oled Sa oodatud.
Ole Sa väikene, ole Sa suur,
kogu elu ta hoiab ju Sind,
kui kaugele viib Sind elude tuul,
teil alati on ühine hing.
Autor: Tarmo Selter
Ema
Ema olla pole lust,
õnnelikuks saab ta siiski,
ema eal ei näita ust,
oma lapsel hellust viibki,
vahel tuleb olla karm,
ei unustada tohi armastust,
olgu maailm kirev või hall,
ema näitamas on hoolivust
iga päev, iga nädal, iga kuu
ema südames peitumas armastus…
Autor: Tarmo Selter
Ema
Emal on armastav süda,
hell ja naerune suu,
emaks Sul jääb ikka tema,
kui ükskord Sa oledki suur.
Ema on päikene taevas,
tähtedes helendav kuu,
helluses peidus pilvelaevas,
mida liigutab tunnete tuul.
Autor: Tarmo Selter
Emale
Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
Üks suu
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!