Armastuse luuletused

Maailm vajab armastust!

Sa ise arvad tundvat end
kui miski sinu see on raske veel
ei tea, mis paitab sinu meelt
ei ole vaja sulle enam teda nüüd
nii vaidled oma südames
et iseennast vajad vaid
ei miskit muud, mis täidaks sind
see pettus on, ei suuda näha muud
sa matad end sel pimeduse teel
sa tegelikult tead, et sina-tema-meie koos
see miski maagiat maailma loob
ja miski täiuslikum pole
kui teie koos, kes taeva kiired ühte loob
ja unelmate suurust loob
see miski kõigest suurem on
see muudab päeva päikeseks
see miski muudab kõike nüüd
see suudab kõik, rohkem veel
ja maailm maagiliseks saab
sel nimeks armastus ja miski seda eal ei muuta saa
sest miski kindlam pole eal
kui see, et maailm vajab ainult üht
ta vajab sinu armastust
ta vajab minu armastus
ta lihtsalt vajab ARMASTUST!

Autor: Monika Kuzmina

See maailm, kus kõndis hea laps

See maailm, kus kõndis hea laps
maailm, kus head tegi paps
maailm, kus armastas ema
kus kallis oli igaüks temal

Seal maailmas hoidsid mul käest
seal kallistasid mind kõigest väest
seal ütlesid – armastad mind
ja mina armastan tõeliselt sind

Me maailma vallutas kurjus
me armastuse lõhkas see lurjus
me üksi jäime kartuse hirmus
me unistus hetkega nurjus

Jäin üksi ja nutsin, mis saab
valust lebasin üksinda maas
kas paraneb kunagi haav
kas näen sind iial taas

Ma palusin pisarais sind
ära iial jäta palun mind
mul vaja pole midagi muud
kui häid sõnu sinu ausalt suult

Must möödusid võõrad rüüd
hingetult anusin – aidake nüüd
ükskõiksus oli vallutan’d maa
jäin üksi ma lebama maas

Siis tuli see väikene laps
keda hästi oli kasvatan’d paps
kelle ema oli öelnud mis hea
laps teadis, mis tegema peab

See laps tegi hellalt mul pai
hingevalust ta hetkega aru sai
mu käest võttis kinni ta käsi
ja sosistas – ära uskumast iial väsi

Tõusin püsti ja märkasin puud
tundsin õrna ja sooja tuult
taevas kingi mulle palun uus suund
nägin esimest naerul suud

Nii muutus me maailm ja mina
kus laps ütles mulle hea sõna
sai sooja mu murdunud süda
sain teada, kõik muutub, kui temast saab sina

Autor: Monika Kuzmina

Hingesugulust ihkab me hing

Hingesugulus paistab sealt kaugelt
kuid kõrval on samas ta ka
ehk tunne on alguses võõras
kuid samas on tuttav ju ka
kui hinge suurus on suurtest suurem
ja hingesosin kostab mägedest mööda
siis tunned sa teel tema soojust
sa vaatad ta silmi, näed südant
su süda saab südamest aru
pole miski siis võimatu valu
äkki kõigest saad täpselt sa aru
hingekosutus on tema sõna
ta tegu on justkui su oma
mure hetkega kaob sinu silmist
vallutab vallatult südame rõõm
hingesugulast otsida kaugelt
pole alati vajagi meil
ta istub su hinges seal ammu
ava uksed –
las astub su juurde ta sammu

Autor: Monika Kuzmina

Sa tulid

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.

Sa tulid tuppa, ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle heljus kui muusik,
su komme — valgust täis.

Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa.
Sa tulid nagu päikene,
ja ilm lõi särama.

Sa tulid nagu päikene
ja paistsid südame —
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.