Soov mul kinkida on Sulle
üks väike sügisleheke,
leheke, mis nii kirju,
soojustunde toob südame.
Autor: Lilia Järv
Armastuse luuletused
Olen armastuse usku
Olen armastuse usku
naudin elu südames
olen armastuse usku
tunnen armastuse rõõmu
Olen armastuse usku
vaatan hingeilu pimesi
olen armastuse usku
sulgen silmad, tunnen elu
Olen armastuse usku
palves palun armastust
olen armastuse usku
usun armurahusse
Olen armastuse usku
sulle inglid palun appi
olen armastuse usku
palun usu sinagi
Autor: Monika Kuzmina
Hingesugulust ihkab me hing
Hingesugulus paistab sealt kaugelt
kuid kõrval on samas ta ka
ehk tunne on alguses võõras
kuid samas on tuttav ju ka
kui hinge suurus on suurtest suurem
ja hingesosin kostab mägedest mööda
siis tunned sa teel tema soojust
sa vaatad ta silmi, näed südant
su süda saab südamest aru
pole miski siis võimatu valu
äkki kõigest saad täpselt sa aru
hingekosutus on tema sõna
ta tegu on justkui su oma
mure hetkega kaob sinu silmist
vallutab vallatult südame rõõm
hingesugulast otsida kaugelt
pole alati vajagi meil
ta istub su hinges seal ammu
ava uksed –
las astub su juurde ta sammu
Autor: Monika Kuzmina
Magus valus
Magus valus hetk
On meie põnev retk
algus oli tasapisi
tunded hiilisid vaikselt ligi
Liigume me edasi,
Vaatad mind Sa sedasi
Mis küll edasi saab ?
Seda Me veel ei tea..
Autor: Helen Paukson
Mu ilus kullakene
Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.
Üle vee
Üks laevuke lääb üle vee, lääb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — läks üle vee ja lainete. Silm kaugele käib üle vee, käib üle vee ja lainete. Ei laineke ei kõnele mul üle vee ja lainete. Mu armuke ja kullake — on üle vee ja lainete!
Ma lille sideme võtaks
Ma lille sideme võtaks — sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa! Ma taeva sina võtaks, võtaks päikese särava, võtaks eha, võtaks koidu — sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse, aususe ka, ja köidaks sellega ühte sind, kallis kodumaa. Ja vere sideme võtaks, võtaks venna südame ma — ja köidaks sellega ühte sind, õnnetu Eestimaa!
Neiu kanga juures
Laened läik'sid läbi ööd, Kuu käis waikselt taewa teed. Neiu noor kül kalda ees Kangast hoides kõneles: „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema. „Oled walge, oled hea, — „Seni keegi sinust pea; „Tuul ja wesi, waata, nad „Muutma kõik sind tötawad! „Päik'se tuli, hele ta, „Südant ei wõi waigista'; „Waikne kuu ööd kuulutab, „Südamele rahu toob. „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema. „Ollin uskja öieke, „Näust neiu punane: „Puna palg — ei kölba ta: „Önnetust toob hoidmata! „Peig siis tulli, peig siis läks, „Järele jäin, ainukseks, — „Puna palg ja söstrasilm? „Nut neid muutis ja mailm! „Nüüd sind hoian, linake, „Hoian öösel truiste; „Surnuriiet anna sa „Tänuks mulle pea ka! „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema!” — Laened läik'sid läbi ööd. Kuu käis waikselt taewa teed: Neiu noore pisaras Surnuriiet niisutas. —
Pühapääwa kellad
Ei ma jöua ial meelest Seda tundi unusta'. Mil sind, neiu, minu õnne, Esimist kord' nägin ma. Kõrgest tornist puhtalt hüüdsid Kellad püha koeale, Nagu rahu kuulutada Tahaks kõige ilmale. Pühapääwa päike hiilgas Kõik'wais rohukõrredes, Waga kirikule käia Hulka lahkelt teretas. Nende keskel käis üks neiu. Käisid sina, armuke, Waga näust paistsid mulle Sini silmad südame. Ei ma tea, mis on rääkind Õpetaja kantsli peal — Pidin ikka jälle waatma Sinu armast nägu seal. Pääwa, ööse nüüd mul kau Sinu kuju silma eest: Pühapääwa kellad wiinud Kõik mo rahu südamest!