Üht aiamaja sügisehtes Ja õhtutaeva aeglast põlemist Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis, Me ootasime hämaruse tulemist. Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu Ja aknaid. Esil päikse tule sees Maas õilmitsesid astrid. Õhu Reseeda mesi täitis maja ees. Kui sammetkoetis rullus valla õhtu. Sees majas seinad, maalid põlesid Sest tulest, mille päike heitis õhku. Meid hämariku käsivarred puutusid. Su sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde mahedaid lõid. Üksikille Kui saarile me jäime ainuina. Ja nõjatades istmel, kinni silmad, Me istusime vaiki. Ahtus ring. Haav-haaval helendama lõivad ilmad, Mis enda jäädes kujustanud hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud Su hinge sama ihke tuli, mis Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud Su sõrmed keeli tundeis vägevis, Mis inspiratsiooni värinates Me hingi oleks haarand, vapustand. Kuid kaua istusime unistades Veel üksi nii, üksteisi unustand. Su õrnad sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille Kui saarile me jäime ainuina.