Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
Autor: Tarmo Selter