Istun vaikselt omaette,
vaatan taldrikul kotlette,
piimaklaasi ajan maha,
kahvel kukub selja taha.
Upitades langen toolilt
mopiämbrisse, mis poolik,
vesi lendab kahte lehte,
kiirelt peast teen matatehte,
mis veel põrandale kukub,
juba lendab toosist suhkur,
laud see nurga alla vajub,
alateadvus ohtu tajub,
püüan mitte liigutada,
ehk veel miskit kukub maha.
Autor: Tarmo Selter