Jänkupoiss see hüpeldes,
aias ringi kareldes,
leidis aknalt munakorvi,
arvates, et munad toodi
ainult ikka temale,
karvasele, kenale,
tublimale jänkule,
tagaaia välgule…
Jänkuema kurjalt tuli,
otsides, mis kadund' oli,
leides poisi korvi seest,
mille sees nüüd elu kees,
sest ei teadnud jänkupoiss,
et kui jääb ta magama,
munadest siis tibud saab
soojas välja haududa…
Jänkupoisil kuri karjas,
nüüd ei saa ju koksida,
enam pole üldse nalja,
ei saa mune otsida,
siiski lohutamas teda
pisitibud väikesed,
kelle eest saab hoolitseda
jänkupoiss nii tubli veel…
Autor: Tarmo Selter