Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Igavesti antud mulle olla noor,
Ikka nälgida,
Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
Täna armasta
Teda ihkan ma.
Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
Päike heidab tuld
Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh mu kevadkuld,
Lillitet kõik muld!
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Õde, armuke,
Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
Käed kaelale!
Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
Nüüd veel ihkan sind,
Oh mu kevadlind.
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Kurvad luuletused
Ma tulen hilja
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jõudnud warem lauluwainule. Ei looda pärga, ega lille ehteks: Jäin ikka hiljaks iga wõidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Kus walgus maeti mulda wõrsuma, Ja sellest hing sai inimese rinda Ja igatsus kui tuli tungija. Ses tules nägin jumaluse randa. Kesköösel sinna lendas minu nutt: Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ma unistaja nagu muinasjutt.
Märgitud
Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed; Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud, Kuid siiski käsa köitwad sala keed. Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma, Neil kumab püha walgus otsa ees; Ja paistab nendest waikne sära silma, Et süda neil kui tuli hõõgab sees. Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada; Ja kes neist kõige soojem, sügawam, See jättis terwe ilma hinge kustutada Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw. Ja nii nad waikselt surmateele jääwad, Ja kumab püha walgus otsa ees, Ning nende jälgil hinged õitsma läewad, Ning sulab kõik, mis hangund südames.
Kurbtus
Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Mänd
Kui ahelate külgi neetud haudumine Täis wiha, tulist himu kõike purustada Ja seitsmesaja aasta jälgi kustutada. Ja siiski kartus iseennast kaotada Kui tahte õnne leida oma ahelates Nii tasa weermeid lootusega kinni kattes. Nii mõttes ikka kordad oma juttu, Weel keset metsa kõige walusamat nuttu.
Kuu kuma…
Kuu kuma on täna nii selge, Kõik pilwed on kadunud, Kuid süda on siiski nii haige, Kõik mõtted on uindunud. Kesk merewett walgus on kudund Tee taewasse, kaugele — Sääl mälestus kõnnib ja särab, Et paistis kord päikene! Kuu kuma on täna nii selge, Laul uinunud laenetes; Weel üksinda sügise liigub Poolkoltunud lehtedes.
Koju igatsus
Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad, Tuul mängib lillelõhnaga — Mu ümber sala laulwad waiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Wiib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilwi teele, Et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulwad minu waiksed leinad, Et õitswad kodus walged ristikheinad.
Mu tuba on wäike…
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel Ja süda nii üksinda, walus; Öö tasane ligineb pilwede teel, Õhk jahe kui sügise salus; Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kus laulawad laened ja mängiwad weed, Ja wiibib mu kullakene. Sääl laulawad laened ja mängiwad weed Ja sätendab meri ja päike, Sääl särawad soojuse, walguse teed, Sääl armsate silmade läike, Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt Ja liigutab rõõmule waikinud keelt — Sääl, kaugel, mu kullakene. Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed, Kõik mõtted kauguste randa — Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed, Ei armu nad siiski saa kanda ... Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel, Öö tasane ligineb pilwede teel... Ei kunagi tule, mu armas.
Wangis
Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul! Mina, see ahel, mina, see kalju, Kuhu mind köitnud seadus nii walju — Mina, ma saagiks kui surutud sul! — Siiski su hämaras rada kui ahetaks, Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks, Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale — Sinna, kus uue saan südame. Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma! Elan su loomu ühes kui kahte, Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte Köitis mind endasse kahele tapelda.
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.