Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud, Neid kaswatasin oma südames; Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud, Kus elan, laulan oma walguses. Mu hingelilled walged keset igatsusi, Kus surewad kõik ohked tolmused, Kus leian kaduwuse rannal jäädawusi, Ja pärliks saawad mure tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde rändaja — Need lilled nagu unenägu südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis surematust joonud.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Üksik põuapilw
Kui walge saar kesk siniläiki wäike, Ta ujub rada laia, lagedat. Kas otsima läks oma hallikat, Wõi mõttes tee, kus kõnnib üksi päike? Ei tea, kas tundnud ema armuläiki, Kas kuulis kätkis laulu walwawat? — Ei tea, kas otsib kadund armsamat, Ei tunne tema, ega enda käiki? Kuis waatan ma su ime silmadesse, Kuis muinasjuttu sulle westaksin, Mis waestelaste nutust tõusis südamesse Kuis sinu rinna naale langeksin Ning wennaks igatsuse walgusesse Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!
Mu mõtted
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tõikade tinase koorma
ees norsates ajavad püsti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
kes tapluse tulise vankri
eest orjatöö kütkesse kisti.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil veres posaunide müra
ja silmikuis lõkete pragin.
Mu mõtted on lahingu ratsud,
neil punane lakust käib maru
ja kannul neil madude sagin.
Hoi, kostuks nüüd lahingu rima,
nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja sööstuksid võitlusse julma.
Nad mürinal tallaks kõik tõkked
ja lõhkudes kapjega paasi,
nad sööstuksid sõtta kui pulma.
Blasfeemiline ballaad
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.
Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,
ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.
Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,
kuigi mõte juba kompas kaaki.
Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
„Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!“
Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,
tõmmust kerest välja lendas hing.
Võimsalt saluteeris talle kõu,
lahti põrus põrgu leekiv õu.
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
Eleegia
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Tõde
Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.
Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.
Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.