Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Sügavamõttelised luuletused sobivad hetkedeks, kus soovid lugeda midagi rahulikumat, tõsisemat ja sisukamat. Need ei räägi ainult ühest sündmusest, vaid puudutavad sageli elu, aega, mälestusi, armastust, igatsust, muutumist või inimese sisemaailma. Selline luuletus võib jääda mõtetesse pikemaks ajaks.
Eestiluuletused.ee lehelt leiab hingelised luuletused, mis aitavad sõnastada tundeid, mida ei ole alati lihtne otse välja öelda. Mõni tekst sobib vaikseks lugemiseks, mõni kaardile kirjutamiseks ja mõni jagamiseks inimesega, kellele soovid midagi tähenduslikumat edasi anda.
Mõttega luuletused võivad olla lühikesed või pikemad, lihtsad või kujundlikumad. Oluline on, et neis oleks tunne, mis kõnetab. Mõnikord piisab ühest reast, et meenutada midagi olulist või vaadata tuttavat olukorda uue nurga alt.
Sellised tekstid sobivad hästi siis, kui tavaline õnnitlus või lihtne sõnum tundub liiga pealiskaudne. Sügavam luuletus võib anda sõnadele rohkem kaalu ning aidata väljendada hoolimist, mõistmist või sisemist rahu.
Kui otsid teksti, mis oleks vaiksem, tundlikum ja veidi mõtlikum, võivad sügavamõttelised luuletused, hingelised luuletused ja mõttega luuletused aidata leida just selle õige sõnastuse. Need sobivad lugemiseks, jagamiseks ja hetkeks, kus sõnadel võiks olla rohkem tähendust.
Must lagi on meie toal
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?
So oma südant
Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Uus ja vana
Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.
Suine tuul
Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt, tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas, hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi, siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku. Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus, kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis. 1896. Kuis hällib ja kiigub metsa äär, kuis õõtsub ja puhub tuul suine, kuis lilledest lainetab heinamaa käär siin mängib Lämmeküne. Ja juuniõhk ja juunituul, ja algav videvikjume, ja õilmed kõik puhes õilmekuul, pilv taeva all pehme ja sume.
Seltsimees
Kätkis jubba sull', söbber, tru seltsimehheks ma pantud, Sinnoga käin elloteed, tahtmatta hoidja sul, waht. Mullakarwa mul kuub ja näggo mul kortsus on; ikka Wihkasin naero ma, nut silmis on armsam mul and. Teeb koit silmad, kus unni weel wöitleb sees, warra sul lahti: Jubba so peatsil, waat, ähwardes wöetud mul paik. Panned sa ehhal weel käed — kül wässind nad — risti ja loed Issa meie; so ees seisan ma, waikne ja pik. Puhkades unnes mind nääd, kust ülless' sind aeab mo kuju, Kes ma so perremees, sa sullane olgo ehk würst. Lõikawad on minno paelad, mis kanda sul; kangemalt tihti Sölmin so ümber ma neid, midda sa wannemaks lääd. Talwet puistan so nore juuksede peale; ma aean Punna palgilt ja joon läiget so silmade seest. Pudus hütaks' mo issa, eit hädda; mind aitawad hästi, Et, kus astume, rõõm närtsib seal, kortsu lööb kulm. Nenda sadan ma sind, oh innime, mulda, kust tullid — Kuida mo nimme? Sa tea: Murre, ni hüad sa mind.
Läänemere lained
Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame me kivi kaldasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, ja rauad käsist ja jalust sull' lõikavad lihasse. Sa magad, sa magad, sa magad, sa magad, mehike, nii kaua koputame su unustud rannale.
Merehädaline
Laev eksind põhja merele, ta mehed meresse langend — üle jäänud on üksainuke, külmast sellegi käed kanged. Ei laeva jõua ta juhtida, pool omapääd luusib see veedel. Ei laeva jõua ta juhtida, laev sõuab juhuse teedel. Siis lõuna poole pöörab sõit kui puhub põhjatuul — ah väike, väike seegi võit, ei rammu tüüripuul. Laev uitab ümber omapääd, laev uitab ümber umbkaudu ja leiab vett ja leiab jääd, ja laine lõhub laudu. Kui aga puhub lõunatuul, toibub mees tüüripingil, käed püsiksid nüüd tüüripuul, keerd-ülesanne on lõunatuul tingil: Sest kuhu veab tee? Just kaugele põhja sisse! Veab otse surma südame Lõuna soe tuulekene.