Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Kindel pohhi
Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!
Mailmale ärra ütle!
Silm, ülless' taewa pole tõuse, Kui koormab waew sind, ahhastus, Sealt tähhe paistelt jõudo nõua, Kui siin sind kiusab kaddedus. Ja leiad pissaraid weel, nutta, Oh warjul nutta, sallaja! — Mailma nähhes agga ial Hing, ärra wallo ilmuta! Kui rummalus sind, õelus laimab, Oh püa wõtta sallaja Uut jõudo, kinnitust ja lotust Tööd ues uskus algada! Sul hingab rindus kohtomõistja, Kui õigust teggid – eksisid: Mailma ees oh ärra ial, Hing, näita kuida wõitlesid! Ja õnnistas suur Jummal armus So kätte teggo, – leidsid sa Teist südda, kes tru armastusses Kõik tahhab kanda sinnoga: Kui rõmopunna palgis kumab, Ön süddant aeab tuksuma: Oh kaddedat mailma ärra Siis hüa, sedda kaetsema! Käi sirgel sammul õiget radda! Ei kunningaid – kas kähhiseb Mailm ka – tohhi sinna karta! Kuid kurri werri wärriseb! So Loja ette öse warjul Sa ommad põlwed nikkuta Ja pallu: „Sinno sõnna sündko!“ Mailma – ärra roma sa! Ja tulleb üllewelt sull', südda, Kord kõige raskem karristus, Siis täielt mu kõik mahhajägo – Kust tulleb haaw, sealt parrandus! Ja tahhaks lõhkeda ka südda: Jä wait, jä wait ja kannata! Kui sinna tead ja Issa taewas – Mailma – ärra hüa sa!
Mötted Tom-mäel
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
Noore kotka laul
Mõtte kaljudel! Sääl kus laulawad kõrguste tuuled, Kiiguwad õhkude kuulmata luuled. Awarus naeratab — Põrmule surm, — Sääl minu kodu! Tunde mägestik Heliseb, kõliseb taewaste poole! Hingan sääl läikisid tiiwade hoole Kohinaks paisuda, Käia kui torm Tühjuste üle. Kilke kõrgustes! Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa, Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa! Kisawad waresed — Wuhiseb surm Tühjuste üle!
Kallimeelsed
Üks tee wiib üles armastuse maale, Kui waewalt ärkand koidu-ilu aale, Üks tee kui tehtud inimeste kõrgustest, Kuis paistawad meil paremate südamest. Ja kes siin ial juhtis sinna oma sammu, See leidis hinges helendawat rammu Kõik wennaks tunda olemise woos Ning ennast leida jumalaga koos.
Sa tõuse
Kui tiiwu ei wõta su mõtete lend, Ei tõuse kui kotkas sa üles, Ei ial siis leidnud sa walguses end, Sa uinud weel tuimuse süles; Sul koduks siis üksi weel unine muld, Ei kaswand sul rändaja keppi; Sa tõuse, sest tõusus üksi on tuld — Ei walgus wõi uduga leppi!
Haab
Nagu lugemata ohked uppund iseendasse, Ohked seitsmesaja aasta piina teelt, Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele, Ikka kõneledes oma hirmu keelt: Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad? Kas ei kandnud ahelate kõla tuul? Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad, Hädaohu sõudu kordab arglik luul. Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas Oma sügawusi leiab sinu meel Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas, Kõne wabanenud waimuilu teel.
Ma tulen hilja
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ei jõudnud warem lauluwainule. Ei looda pärga, ega lille ehteks: Jäin ikka hiljaks iga wõidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, Kus walgus maeti mulda wõrsuma, Ja sellest hing sai inimese rinda Ja igatsus kui tuli tungija. Ses tules nägin jumaluse randa. Kesköösel sinna lendas minu nutt: Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis, Ma unistaja nagu muinasjutt.
Wiimne ase
Koiduhelgis haige kodumaa, Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas, Kaua siiski käies oma teed Üksi jäime oma hinge koidukullas, Üksi nagu unenäo weed — Meile wiimast aset juhata. Üle halli mere laenete Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke Nagu õndsaid saari otsides, Oma unistuste armuhiilges jõudke Jääbumata tõustes, kustudes Üksikule ranna luitele. Üle kodu wiljawäljade Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge, Õnnistage teri salaja Köiteks igaweseks minu laste hinge, Rinda armastuseks tulena, Jätkuks minu mure leiwale. Läheb ulgu teed siis meremees, Luite õhtulaulud meelde talle jääwad, Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad, Unistuste armus silmad kodu näewad, Laulab hing: laew, kunas randa saad? Kodukutse õitseb südames! Läheb idateed siis põllumees, Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled, Sulatawad tundeid hõõgama — Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, — Õnnistan siis läinut mullaga Oma leinawaikses südames.