Oh me hirmsad oma liha seen. Päästke ihu, neitsid, päästke hingi: Aelden kui penid käime ringi, Paljastaden jalgu, maha võtten kingi. Olge valmis, seiske kindlad een. Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen. Himumahla jooksvad kuivand suud, Palavlikud silmad ots’vad jälgi. Mõske, neitsid, esivere märgid, Tiirasuse lõhna a’avad ninad järgi. Ragisevad murrun noored luud, Maha murret hää- ja kurjatunde puud. Sütib, sütib himulne pilk. Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad; Katke põlved, sääred, jalalabad; Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad: Õnnetust toob iga läinud vilk, Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk! Oh me hirmsad oma liha seen. Päästke, neitsid, ihu, päästke hingi: Aelden kui penid käime ringi, Paljastaden jalgu, maha võtten kingi. Olge valmis, seiske kindlad een. Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Laul sest jäledast
Nüüd laske märatseda vaid ja surra Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu.
Sind surmani
Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Keik muutnud
Kas üsna melest ärraläinud, Se tund sul üsna unnund, mil Mo körwas koddo punna palgil Sa seisid körge kasse al? Seal hüdis öpik, lilled köik'sid Ni ellaste, kui kulaksid Nad sinno sönnu, tähhed körgelt Kui meie önnest ossa said! Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud! Sest sinno südda teiseks läks! Ei laula lind, lil ammo närtsind, Ja tähhede hulk alla läks. „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi So omma süddant, armoke, Ja kula! kula! kul ta kostab: „Eks katta mind ka pimme ö?!“
Ei ma jöua
Kässid lindo sa: „Oh tulle Müri wahhel' ellama!“ Kostab ta: „Ei ial jöua, Innimene, sedda ma! Lausa tuule wäel tiwa Pean tõstma, hõiskama Rõmolaulo taewa pole! Priusseta surreks ma!“ Kässid lille sa: „Oh jätta Päikest mahha, ellake!“ Kostab ta: „Ei ial jõua Sedda minna, innime'! Süggawasse põue pean Temma terrad tõmbama! Ehhitab mind, sureks sadab — Päwata pean surrema!“ Kässid südda sa: „Oh muuda Külmaks end, kui talwejä!“ Kostab ta: „Ei ellades ma Sedda jõua! Jalge! Armastus mo üllem warra, Jõudo, rõmo annab ta Ellades, mind wallus trööstib – Surreks armastusseta!“
Oh armasta!
Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta ni kaua kui sa saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Oh pea hoolt, et sojaks jääb so südda, Et armastust ta hoiab, kannab teal, Ni kaua kui tal armastusses wasto Wõib tuksu mõnni teine südda weel! Ja kes ehk meelt sull' allalisseks annud – Oh mis sa wöid, tal meleheaks te! Tal igga tundi rõõmsaks püa pöörda, Oh ärra kurwasta tend ialge! Ja hoia, hoia omma keelt! Kui ruttu On lahti kurja sõnna siddemed – Oh Jummal, südda kül sul kurja mõtlend, Kuid – teine kaebades käib omma teed! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kui pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd! Siis pölwili ta risti äre mahha Sa langed, märjad silmad kattad sa, Ei teist nad ial ennam nähha jõua – Kül surnoaea niiske rohhoga. „Oh wata üllewelt mo pissart, kedda „So haua ees nääd nutwad!“ kaebad sa; „Oh anna andeks, et sind kurwastasin, „Ei kurja jo, oh Jummal, mõtlend ma!“ Ei näe, kule ta so sõnna ennam, Ei ial terreta sind armoga, Ei ial su, mis armo sulle näitas, Sull' ütle ennam: „Andeks andsin ma!“ Kül teggi sedda ta, tõest ammo jubba! Oh agga mõnni pallaw pissaras So pärrast, sinno sõnna pärrast langes – Ja nüüd – ta maggab rahhul Issandas! Oh armasta ni kaua kui sa jõuad! Oh armasta kui kaua ial saad! Kül pea, pea tulleb tund, mil nuttes Sa surnohaua äre seisma jääd!
Issama, usk, rahwas!
So issama, so usk, so rahwas – Kas tunned kusgil kallimat? Kas tead sõnna, mis weel tungi Wõib süddamesse kangemalt? So issama, so usk, so rahwas! Se sinno üllem warrandus Ei ööd sul, päwa melest mingo, Ei õnnes egga õnnetuss'! So issama, so usk, so rahwas! Kui ial aeg on, tulleta' Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmatta! Nüüd ärra wässi üllespole Sa üllenda' kät, süddant, meelt! Nüüd ärra jätta troni ette Sa kanda kanget palwe keelt! Mo issama, mo usk, mo rahwas, Mo pühha, kallis emmakeel! Et otsani mo ommaks jääksit', Et hallid juuksed nääks teid weel! Oh armo Jummal, kedda inglid Ja lilled wäljal hüawad: Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä Mind surres weel mo issamaad!
Pallu andeks
Kui olled mõnda hinge kurwastanud Ja tornist langeb wagga kellaheal So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal: Eks nad ehk surma temmal' kulutanud? Ta järrel minne sa ja palluda Sa ärgo wässigo, et andeks annab! Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab Ta haua eest – se piin on otsata!
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!