Kui olled mõnda hinge kurwastanud Ja tornist langeb wagga kellaheal So kõrwo – mõtle, mõtle selle peal: Eks nad ehk surma temmal' kulutanud? Ta järrel minne sa ja palluda Sa ärgo wässigo, et andeks annab! Kui lep'mata sind jalg kord möda kannab Ta haua eest – se piin on otsata!
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Kindel pohhi
Kaks kaunist wenda tunnen Siin ilmas wibiwad, Kes, kui kõik mu ka kõigub, Kui kaljud seisawad. Ei innimessi ial Nad ärraunnusta, Kui nendest sinna isse Ei hakka lahkuma. Neid tõssidus ja truus Hütakse; kallimast' Sind kattawad, kui ehted Mis kullast, hõbbedast. Kus perres, küllas, linnas Nad asset wöttawad, Ei wärrise seal rahwas, Kui mürid seisawad. Oh tõssidus ja truus, Teid appi hüan ma Mo Eestirahwa tuggiks Ja nurgakiwwiks ka! Oh, et nad teie alla End' warra warjaksid! Siis waenlasel liig kanged Ja targad olleksid! Mo rahwas, wõtta, wõtta Neid kahte sõnna sa Kõik töös ja tallitusses Teejuhhiks lõpmatta! Kui tõssidusse põhjal Sa kodda assutad, Mis truussega kattad – Siis kindlalt ehhitad!
Mailmale ärra ütle!
Silm, ülless' taewa pole tõuse, Kui koormab waew sind, ahhastus, Sealt tähhe paistelt jõudo nõua, Kui siin sind kiusab kaddedus. Ja leiad pissaraid weel, nutta, Oh warjul nutta, sallaja! — Mailma nähhes agga ial Hing, ärra wallo ilmuta! Kui rummalus sind, õelus laimab, Oh püa wõtta sallaja Uut jõudo, kinnitust ja lotust Tööd ues uskus algada! Sul hingab rindus kohtomõistja, Kui õigust teggid – eksisid: Mailma ees oh ärra ial, Hing, näita kuida wõitlesid! Ja õnnistas suur Jummal armus So kätte teggo, – leidsid sa Teist südda, kes tru armastusses Kõik tahhab kanda sinnoga: Kui rõmopunna palgis kumab, Ön süddant aeab tuksuma: Oh kaddedat mailma ärra Siis hüa, sedda kaetsema! Käi sirgel sammul õiget radda! Ei kunningaid – kas kähhiseb Mailm ka – tohhi sinna karta! Kuid kurri werri wärriseb! So Loja ette öse warjul Sa ommad põlwed nikkuta Ja pallu: „Sinno sõnna sündko!“ Mailma – ärra roma sa! Ja tulleb üllewelt sull', südda, Kord kõige raskem karristus, Siis täielt mu kõik mahhajägo – Kust tulleb haaw, sealt parrandus! Ja tahhaks lõhkeda ka südda: Jä wait, jä wait ja kannata! Kui sinna tead ja Issa taewas – Mailma – ärra hüa sa!
Mötted Tom-mäel
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
Kaks algust
Kaks algust minus: Süda ja mu liha. Neid ühendand on armastus ja viha. Käib ingel ühes majas saatanaga. Too ohvrit jumalalle, naine vaga, Too ohver verivalge altarille! Oo! ära seisa templi uste taga. Too tall, kes veristet, too lille. Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille Ja süda ära anda küsimata. Too ohvriks oma liha saatanalle, Õisroosa ihu anna kiusajalle: Tund tunni järgi sulab püsimata. Su lapse ihu õitseb rüsimata. Oo, tee tast ohver saatanjumalalle! Siis laulda tahan ajaks igaveseks Su ilu, mis on antud üürikeseks.
Carpe diem
Aeg kärsik on, aeg otsa saab. Oh kuulgem, löövad kire vasksed kellad, Et nähkem, hiilg’vad silmad, palged hellad! Tund tundi nelju taga a’ab. Kes erk veel, heitku endast töö, End kastku veini, armastuse lätte: Ses joovas saame ihalduse kätte, Mis annab ülimeelik öö. Löö lahti, preester, kiri pikk, Kus leheküljil muistne ohvri veri. Aeg, mis on antud, olgu nagu meri, Kui laente murduv vahustik. Aeg kärsik on, aeg nelju a’ab; Oo, heida endast kate, naine, tantsi! Siis langetame elu viimse kantsi: Surm lõpu toob, aeg otsa saab.
Noorile tütarlastele
Oh me hirmsad oma liha seen. Päästke ihu, neitsid, päästke hingi: Aelden kui penid käime ringi, Paljastaden jalgu, maha võtten kingi. Olge valmis, seiske kindlad een. Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen. Himumahla jooksvad kuivand suud, Palavlikud silmad ots’vad jälgi. Mõske, neitsid, esivere märgid, Tiirasuse lõhna a’avad ninad järgi. Ragisevad murrun noored luud, Maha murret hää- ja kurjatunde puud. Sütib, sütib himulne pilk. Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad; Katke põlved, sääred, jalalabad; Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad: Õnnetust toob iga läinud vilk, Sütta poeb, verre toeb kire karjuv kilk! Oh me hirmsad oma liha seen. Päästke, neitsid, ihu, päästke hingi: Aelden kui penid käime ringi, Paljastaden jalgu, maha võtten kingi. Olge valmis, seiske kindlad een. Hukka läheb kõik, mis põleb sellen leen.
Laul sest jäledast
Nüüd laske märatseda vaid ja surra Ja vandu, saatanlikult hirvitada: Oo, idioot, kes usub: armastada Võib naine, et ta südameid ei murra. Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita, Kui oma elu suudad selleks anda, Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda, Et ülev rõõm ses elus veel võib koita. Oo, elu, virtsamere haisev lokse! Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine! Oo jamps, oo hullumeelne sonimine! Oo, maailm, purjus jumalate okse! Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, Et raipeist haiseks jumalate padu.
Sind surmani
Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!