Ma lille sideme võtaks — sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa! Ma taeva sina võtaks, võtaks päikese särava, võtaks eha, võtaks koidu — sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse, aususe ka, ja köidaks sellega ühte sind, kallis kodumaa. Ja vere sideme võtaks, võtaks venna südame ma — ja köidaks sellega ühte sind, õnnetu Eestimaa!
Sügavamõttelised ja hingelised luuletused
Siis kui ma laulud olin ära põletanud
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ja tume taevas, tume maa: nii armas, armas mulle ta, silm paremat ei kannata. Ja väli must ja murelik, siin vanemate minevik: kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa. Kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa: nii armas, armas mulle ta, meel paremat et kannata!
Las’ lapsed teevad
Las' lapsed teevad targemalt, meil omiks päeviks sedagi! Nii öeldi enne, öeldaks nüüd — ei avita see kedagi. Sest lastel sama vabandus ja nõrkus nüüd kui ennegi. Ja tõotatud Messias on tulemisel alati. Sest lastel nõnda samuti on isaisailt pärandus: kõik nende eksitused veel ja endi eksiv noorusmeel.
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole, kus vaiklik üksildus; siin leidus mu nukker süda: mu noorus ja armastus. Ma kõndisin välja pääle ja üle kirikutee. Siit rahvas sõitis mööda, Mull' haiget tegi see. Siin tuli ta mu meelde — otstarbeta elu ja töö: kuis kurbtus köitnud mu keele kuis raugemata on öö! Ma astusin mäe pääle, kust näha võis edasi: sääl muistne aeg tuli meelde ja lossid tagasi. Sääl muistne aeg tuli meelde, sest kõigest paisus aim. Sest silmad langesid märjaks ja õieti kurvaks läks vaim. Sa mine kuhu tahad, sul ikka varemed ees, nii metsas, mäel, väljal, sa ikka nende sees!
Kes meeldida tahab
Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama! Peab kandma lõpmata palju veel, peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kumardama kulla eel — peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka — tal enesel katsutaks meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, ta tõe-armastus puut'mata, üks peab nüüd kahest sündima: ta peab nüüd tõusma ehk langema!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda
Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks — ma seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige — enda vigu näeb minu sees.
Kiil
Kiil kasvab kapsale alla ja kaalikale kiil; kui liig palju vihma ehk kuiva, kasvab mõlematele kiil. Kiil kasvab kaalikal' alla ja ajalehele kiil, ja ajale kiil kasvab alla ja kirjandusele kiil. See kiil on viha ja mõru, ei lastele kõlba ta, ei kõlba ka vanadele, pääd uimastab üksinda. On kiilisid igal ajal, on kiilisid alati. Kuid ainult kiilid meil ikka — ei kaalikaid kunagi!
Sina ja mina
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Laul sellest kaduvast
Laul sellest kaduvast suvest — see on kurbline laul; laul sellest kaduvast elust — see on kurbline laul; närtsivast noorusest laul on kurbline laul; närtsivast voorusest laul on kurblisem laul; — laul sellest langenud vahvast, kurbline laul; laul sellest rusutud rahvast kurblisem laul. jah, sellest loodusesurest kurb on laul ja sellest südamemurest kaebab laul.
Kaks algust
Kaks algust minus: Süda ja mu liha. Neid ühendand on armastus ja viha. Käib ingel ühes majas saatanaga. Too ohvrit jumalalle, naine vaga, Too ohver verivalge altarille! Oo! ära seisa templi uste taga. Too tall, kes veristet, too lille. Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille Ja süda ära anda küsimata. Too ohvriks oma liha saatanalle, Õisroosa ihu anna kiusajalle: Tund tunni järgi sulab püsimata. Su lapse ihu õitseb rüsimata. Oo, tee tast ohver saatanjumalalle! Siis laulda tahan ajaks igaveseks Su ilu, mis on antud üürikeseks.