Naised kangast seadvad kambri akna all. Minu mõttekangas hõlju ligidal. Oh mu mõttekangas ilma otsata! Oh mu mõttekangas ilma ääreta! Ükskord oli tema veripunane, oli lumivalge, helesinine. Punane ja valge, taevasinine; südamesse paistsid tähed, päikene. Minu mõttekangas katki kärisend. Tuhatkorda temast süda värisend. Tükid tuule kaudu ümber lendavad. Kartes, õnne tundes, leian räbalad!
Luuletused elust
Kes meeldida tahab
Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama! Peab kandma lõpmata palju veel, peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kumardama kulla eel — peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka — tal enesel katsutaks meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, ta tõe-armastus puut'mata, üks peab nüüd kahest sündima: ta peab nüüd tõusma ehk langema!
So oma südant
Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Seltsimees
Kätkis jubba sull', söbber, tru seltsimehheks ma pantud, Sinnoga käin elloteed, tahtmatta hoidja sul, waht. Mullakarwa mul kuub ja näggo mul kortsus on; ikka Wihkasin naero ma, nut silmis on armsam mul and. Teeb koit silmad, kus unni weel wöitleb sees, warra sul lahti: Jubba so peatsil, waat, ähwardes wöetud mul paik. Panned sa ehhal weel käed — kül wässind nad — risti ja loed Issa meie; so ees seisan ma, waikne ja pik. Puhkades unnes mind nääd, kust ülless' sind aeab mo kuju, Kes ma so perremees, sa sullane olgo ehk würst. Lõikawad on minno paelad, mis kanda sul; kangemalt tihti Sölmin so ümber ma neid, midda sa wannemaks lääd. Talwet puistan so nore juuksede peale; ma aean Punna palgilt ja joon läiget so silmade seest. Pudus hütaks' mo issa, eit hädda; mind aitawad hästi, Et, kus astume, rõõm närtsib seal, kortsu lööb kulm. Nenda sadan ma sind, oh innime, mulda, kust tullid — Kuida mo nimme? Sa tea: Murre, ni hüad sa mind.
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole, kus vaiklik üksildus; siin leidus mu nukker süda: mu noorus ja armastus. Ma kõndisin välja pääle ja üle kirikutee. Siit rahvas sõitis mööda, Mull' haiget tegi see. Siin tuli ta mu meelde — otstarbeta elu ja töö: kuis kurbtus köitnud mu keele kuis raugemata on öö! Ma astusin mäe pääle, kust näha võis edasi: sääl muistne aeg tuli meelde ja lossid tagasi. Sääl muistne aeg tuli meelde, sest kõigest paisus aim. Sest silmad langesid märjaks ja õieti kurvaks läks vaim. Sa mine kuhu tahad, sul ikka varemed ees, nii metsas, mäel, väljal, sa ikka nende sees!
Oh sõbrad, ei lase ma öelda
Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks — ma seda ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige — enda vigu näeb minu sees.
Üks mälestus
Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda oma hinge kõrguse tunnil: kes leidis kõrgema jumala — ja põlvitas südame sunnil — see põlvitas pühal minutil ise enese hinge ette! Mis otsis ta kaugetel randadel, ta selle sai siit nüüd kätte. Sest kõik, mis suur oli hinge sees, arm võttis vastu selle: ja sääl ta teistkorda kujunes — säält andis ta tagasi jälle. Sest ikka hävitavad jõud, kui võisid kord ühendust tuua: sääl üheks saades suur oli sõud, — suurt võis see silmapilk luua.... — — — — — — — — — — Kes sellel pühal minutil läks elutähest mööda, see kustus, kadus jäljetult, kui täht, mis valgustas ööda.
Must lagi on meie toal
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!
Uus ja vana
Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.
Rukki vihud rehe all
Puhtal põrandal, puhta rehe all uudisvihud nad ahet ootavad. Vaikus pühalik raskeis vihkudes, kuldseis kõrredes puhtal põrandal. Puhtal põrandal, puhta rehe all rahu pühalik, mõte vihkudes... Küll nad mõtlevad, kuidas vanake valgejuuksene, seemne kukutas. Vaga meelega, vaikse sooviga: õnne talule, õnne majale — õnne pojale, pojapojale, pojalastele ikka, igavest'!