Laul sellest kaduvast

Laul sellest kaduvast suvest —
see on kurbline laul;

laul sellest kaduvast elust —
see on kurbline laul;

närtsivast noorusest laul on
kurbline laul;

närtsivast voorusest laul on
kurblisem laul; —

laul sellest langenud vahvast,
kurbline laul;

laul sellest rusutud rahvast
kurblisem laul.

jah, sellest loodusesurest
kurb on laul

ja sellest südamemurest
kaebab laul.

Mine ära

Mine ära, mu noorus, sa —
sind mina näha ei kannata!
Mine ära, au kõrguste unistus,
nagu paha südametunnistus!

Mine ära, igatsus tuline,
tegude himu, lootus kullane.
Auline eesmärk, au varigi,
minge — ülearu olete!

Minge sinna, kus mehed valmivad,
laulutarkade lauas istudes,
vanatarkade juttu kuulates,
kangelaste tegusid imestes.

Minge sinna ja viibige nende reas —
lootus ja tulevik on ju nende seas,
kes on loodud radade rajajaks,
kodule kaunile kaitsejaks.

Mulle miks tulete haiget tegema,
mulle miks heljute südamepiinaks te,
mulle miks okkaid puistate
rinnale haigele, rinnale haigele!

Neiu kanga juures

Laened läik'sid läbi ööd,
Kuu käis waikselt taewa teed.
Neiu noor kül kalda ees
Kangast hoides kõneles:

„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema.

„Oled walge, oled hea, —
„Seni keegi sinust pea;
„Tuul ja wesi, waata, nad
„Muutma kõik sind tötawad!

„Päik'se tuli, hele ta,
„Südant ei wõi waigista';
„Waikne kuu ööd kuulutab,
„Südamele rahu toob.

„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema.
„Ollin uskja öieke,
„Näust neiu punane:
„Puna palg — ei kölba ta:
„Önnetust toob hoidmata!

„Peig siis tulli, peig siis läks,
„Järele jäin, ainukseks, —
„Puna palg ja söstrasilm?
„Nut neid muutis ja mailm!

„Nüüd sind hoian, linake,
„Hoian öösel truiste;
„Surnuriiet anna sa
„Tänuks mulle pea ka!

„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema!” —

Laened läik'sid läbi ööd.
Kuu käis waikselt taewa teed:
Neiu noore pisaras
Surnuriiet niisutas. —

Siis kui ma laulud olin ära põletanud

Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ja tume taevas, tume maa:
nii armas, armas mulle ta,
silm paremat ei kannata.

Ja väli must ja murelik,
siin vanemate minevik:
kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa.

Kuussada aastat läinud ta,
ei ainust tähte näha saa:
nii armas, armas mulle ta,
meel paremat et kannata!

Ma kõndisin metsa poole

Ma kõndisin metsa poole,
kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.

Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.

Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!

Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.

Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.

Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!

Must lagi on meie toal

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.

Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, —
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!

Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, —
oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

Kaddund

Külla wainul weike oja wolab,
Tihhe pärnapu ta kaldal seisab:
Seal ma tihti seisin sinnoga.
Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad,
Konnet näitsid laened kohhisewad —
Önnelaulo kuulsin kõigis ma.

Tänna jälle kuulen nende healed —
Ön on läinud, pisarad on jänud!
Pärn weel haljas; lilled, õitsete;
Ojalaened wolawad weel rutto —
Minno wallust rägiwad nad jutto
Ja so wallest, kaddund armoke. 

Rahhuto

Mis teed, mo südda, mis tuksud
Ni kangelt rindus mul?
Kas targemad kord ei tahha
Siis mötted tulla sul?

„Meid kahjo targaks teeb“, ütleb
Jo targa rahwa keel:
Mo südda – mis kahjo sa näggid!
Ja olled sesamma weel.