Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang'sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise.
Kurvad luuletused
Külm
Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, Lehk põhjast — tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Puu väriseb... siis naksatab — külm plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... kõik metsapaik... koit idas veripunane...
Laul sellest kaduvast
Laul sellest kaduvast suvest — see on kurbline laul; laul sellest kaduvast elust — see on kurbline laul; närtsivast noorusest laul on kurbline laul; närtsivast voorusest laul on kurblisem laul; — laul sellest langenud vahvast, kurbline laul; laul sellest rusutud rahvast kurblisem laul. jah, sellest loodusesurest kurb on laul ja sellest südamemurest kaebab laul.
Mine ära
Mine ära, mu noorus, sa — sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge — ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas — lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate rinnale haigele, rinnale haigele!
Neiu kanga juures
Laened läik'sid läbi ööd, Kuu käis waikselt taewa teed. Neiu noor kül kalda ees Kangast hoides kõneles: „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema. „Oled walge, oled hea, — „Seni keegi sinust pea; „Tuul ja wesi, waata, nad „Muutma kõik sind tötawad! „Päik'se tuli, hele ta, „Südant ei wõi waigista'; „Waikne kuu ööd kuulutab, „Südamele rahu toob. „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema. „Ollin uskja öieke, „Näust neiu punane: „Puna palg — ei kölba ta: „Önnetust toob hoidmata! „Peig siis tulli, peig siis läks, „Järele jäin, ainukseks, — „Puna palg ja söstrasilm? „Nut neid muutis ja mailm! „Nüüd sind hoian, linake, „Hoian öösel truiste; „Surnuriiet anna sa „Tänuks mulle pea ka! „Walgeks, riie, walgeks saa! „Muuda walgeks rutuga! „Walgeks wiimaks keelmata „Peab kõik asi minema!” — Laened läik'sid läbi ööd. Kuu käis waikselt taewa teed: Neiu noore pisaras Surnuriiet niisutas. —
Siis kui ma laulud olin ära põletanud
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ja tume taevas, tume maa: nii armas, armas mulle ta, silm paremat ei kannata. Ja väli must ja murelik, siin vanemate minevik: kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa. Kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa: nii armas, armas mulle ta, meel paremat et kannata!
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole, kus vaiklik üksildus; siin leidus mu nukker süda: mu noorus ja armastus. Ma kõndisin välja pääle ja üle kirikutee. Siit rahvas sõitis mööda, Mull' haiget tegi see. Siin tuli ta mu meelde — otstarbeta elu ja töö: kuis kurbtus köitnud mu keele kuis raugemata on öö! Ma astusin mäe pääle, kust näha võis edasi: sääl muistne aeg tuli meelde ja lossid tagasi. Sääl muistne aeg tuli meelde, sest kõigest paisus aim. Sest silmad langesid märjaks ja õieti kurvaks läks vaim. Sa mine kuhu tahad, sul ikka varemed ees, nii metsas, mäel, väljal, sa ikka nende sees!
Sina ja mina
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina. Ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina. Mu ees aga surm, ma tunnen ta vina.
Nad on mo armokest pannud
Nad on mo armokest pannud Kül musta kirstusse, Nad isse on palweid teinud Ja laulnud laulusi. Ja nimme seadsid, ja risti Kus tarku sönnu peal, Nad haua äre, ja kaeb'sid, Ja waatsid kurjalt mo peal'. Ja minna? Mo arm, ei tulnud Mul sönna, laulo suust, – Ei rohke silmapissar Neil' näitnud kurwastust; Mo rindus agga ristid Sull' iggawest seisawad! Sull' surnolaulo nut'wad Mo süddame pissarad!
Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid! Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand. Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame. Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“ Ja orjaikked langesid!! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: „Au Aleksandril' iggawest!“