Emale

Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, —
enda jälgil, vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu, laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi.

Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene!
Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega, aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge võttis kavalusega.
Kuida asemele anti metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma.
Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust!

Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake;
tema üle uhab laine — aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!

Ma kõndisin metsa poole

Ma kõndisin metsa poole,
kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.

Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.

Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!

Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.

Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.

Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!

Must lagi on meie toal

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.

Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, —
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!

Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, —
oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

Uus ja vana

Ma astsin hommiku õue,
tulin meeletult tagasi,
kõik end'ne elu surnud,
uuest' sündind ma jällegi.

Kõik elu, ta oli vangis,
oli raudas, ahelas,
oli midagi selle vahel,
mis põues lainetas.

Nii iga päev ma suren,
suren alalõpmata
ja tuhatkorda süda
kokku käänab valuga.

Nii igal hommikul ärkan
ma uuest' sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest' ärkan muudetud.

Üks märtsi hommik udune

Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.
Ja poolesringis kaugele
käib metsa palistus.

Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga
nii kaugele kui näed sa —
mets, udu, sulaga.

Mets. Harvad, kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.

Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all,
kurb, kidur põõsas kurdab teel —
mis muremõte tal?