Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...
Eestimaa luuletused
Sind surmani
Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!
Üht eestilaulo
Mo issamaalt kaugel, kus sündinud, Kus armopissart ma wallanud: Siin lilled kannawad öilmeid ka — Üht eestilaulo neil' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: seal kumawad Ka koidopilwed, – kuis särrawad! Pääw löunel läigib siin, öhtal ka – Üht eestilaulo tal' laulan ma! Mo issamaalt kaugel: siin lendawad Ka linnud, pilwed! Oh önsad nad! Teil pea kas nähha ehk koddo ka? Üht eestilaulo neil' laulan ma! Laul kuhho sa töttad? – Kas teada mul? Hing, hing, kus sa wibid? – Oh tean kül. Mo Eestima, Eestima! Pääw ei ö Laul, nut ja mötte sealt taggane!
Mo issama on minno arm!
Mo issama on minno arm, Kel süddant annud ma, Sull' laulan ma, mo üllem õn, Mo õitsew Eestima! So wallo süddames mul keeb, So ön ja rõõm mind rõõmsaks teeb, Mo issama! Mo issama on minno arm. Ei tedda jätta ma, Ja peaks sadda surma ma Sepärrast surrema! Kas laimab wõera kaddedus, Sa siiski ellad süddames, Mo issama! Mo issama on minno arm, Ja tahhan puhkada, So rüppe heidan unnele, Mo pühha Eestima! So linnud und mull' laulawad, Mo põrmust lilled õitsetad, Mo issama!
Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid! Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand. Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame. Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“ Ja orjaikked langesid!! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: „Au Aleksandril' iggawest!“
Issama, usk, rahwas!
So issama, so usk, so rahwas – Kas tunned kusgil kallimat? Kas tead sõnna, mis weel tungi Wõib süddamesse kangemalt? So issama, so usk, so rahwas! Se sinno üllem warrandus Ei ööd sul, päwa melest mingo, Ei õnnes egga õnnetuss'! So issama, so usk, so rahwas! Kui ial aeg on, tulleta' Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmatta! Nüüd ärra wässi üllespole Sa üllenda' kät, süddant, meelt! Nüüd ärra jätta troni ette Sa kanda kanget palwe keelt! Mo issama, mo usk, mo rahwas, Mo pühha, kallis emmakeel! Et otsani mo ommaks jääksit', Et hallid juuksed nääks teid weel! Oh armo Jummal, kedda inglid Ja lilled wäljal hüawad: Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä Mind surres weel mo issamaad!
Isse tahtsid
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase! Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest! Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
Kodu-kask
Nii hää on sinu laias warjus istuda Pääd toetades walge tüwe naale Ja kaharate okste kõnet kuulata. Su sahinas ma tõusen rõõmuraale, Mu kõrwus nagu tuljak tuline, Läen nagu kadund kaasituste maale. Nii magus kõik, kui wanaemake Wast muinasjutu ilma tõttis, Üht rõõmu külwas lunastuseks teisele. Sest witsadki su küljest ema wõttis.
Haab
Nagu lugemata ohked uppund iseendasse, Ohked seitsmesaja aasta piina teelt, Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele, Ikka kõneledes oma hirmu keelt: Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad? Kas ei kandnud ahelate kõla tuul? Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad, Hädaohu sõudu kordab arglik luul. Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas Oma sügawusi leiab sinu meel Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas, Kõne wabanenud waimuilu teel.
Kaer
Siis seisis minu kullakene palwes, — Mul unus kirik, unus taewa sära, Ta juurde mõttes peitsin ennast ära. Ja tundus, laulis tasa tema süda — Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole, Et meie armust tõuseks jätku waimu soole. Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu. See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu!