Eesti kirjanike, luuletajate luuletused

Paaria

1

Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.

Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.

Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.

Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.

* * *

On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

2

Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.

Rabas

1

Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.

Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.

2

Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.

Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.

3

Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.

Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.

4

Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost.

Sääl ähmaseks ei-miskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.

5

Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.

Hingab külma põhivesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.

Vana sepp

Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.

Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.

Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.

„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.

Üle haudade

Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.

Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.

Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.

Poeet

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.

Neli pilti

1

Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“

Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“

2

Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.

Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud mask,
kus hõõgumas kaks külma malahhiiti.

3

Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.

Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.

4

Teil' näib vist, et mu käsi ainult mängis
poolkogemata puudutes Teid pihast.
Kuid ainult palakad mu jahtund sängis
Teil' teaksid kõnelda mu hullust ihast.

Oo, virmaliste värin jäätund hingis,
kus närbub kõik, mis meelte muljeid usuks,
kus õõnsa flirdi sädelevas ringis
me noorus klirisedes langeb rusuks.

Eleegiliselt

1

Meeletult raiskasin tuulde
      saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
      silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
      säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
      hoida neid enam ei vääri?

2

Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

Kui mustavad udud

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

Pihtimuskilde

1

Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.

2

Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

3

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.