Üks mälestus

Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda
oma hinge kõrguse tunnil:
kes leidis kõrgema jumala —
ja põlvitas südame sunnil —

see põlvitas pühal minutil
ise enese hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel,
ta selle sai siit nüüd kätte.

Sest kõik, mis suur oli hinge sees,
arm võttis vastu selle:
ja sääl ta teistkorda kujunes —
säält andis ta tagasi jälle.

Sest ikka hävitavad jõud,
kui võisid kord ühendust tuua:
sääl üheks saades suur oli sõud, —
suurt võis see silmapilk luua....

— — — — — — — — — —

Kes sellel pühal minutil
läks elutähest mööda,
see kustus, kadus jäljetult,
kui täht, mis valgustas ööda.

Kiil

Kiil kasvab kapsale alla
ja kaalikale kiil;
kui liig palju vihma ehk kuiva,
kasvab mõlematele kiil.

Kiil kasvab kaalikal' alla
ja ajalehele kiil,
ja ajale kiil kasvab alla
ja kirjandusele kiil.

See kiil on viha ja mõru,
ei lastele kõlba ta,
ei kõlba ka vanadele,
pääd uimastab üksinda.

On kiilisid igal ajal,
on kiilisid alati.
Kuid ainult kiilid meil ikka —
ei kaalikaid kunagi!

Merehädaline

Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.

Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.

Siis lõuna poole pöörab sõit
kui puhub põhjatuul —
ah väike, väike seegi võit,
ei rammu tüüripuul.

Laev uitab ümber omapääd,
laev uitab ümber umbkaudu
ja leiab vett ja leiab jääd,
ja laine lõhub laudu.

Kui aga puhub lõunatuul,
toibub mees tüüripingil,
käed püsiksid nüüd tüüripuul,
keerd-ülesanne on lõunatuul tingil:

Sest kuhu veab tee?
Just kaugele põhja sisse!
Veab otse surma südame
Lõuna soe tuulekene.

Laul sellest kaduvast

Laul sellest kaduvast suvest —
see on kurbline laul;

laul sellest kaduvast elust —
see on kurbline laul;

närtsivast noorusest laul on
kurbline laul;

närtsivast voorusest laul on
kurblisem laul; —

laul sellest langenud vahvast,
kurbline laul;

laul sellest rusutud rahvast
kurblisem laul.

jah, sellest loodusesurest
kurb on laul

ja sellest südamemurest
kaebab laul.

Eleegia

Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?

Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.

Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.

Pohmeluslikke mõlgutusi

1

Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.

2

Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.

3

Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.

Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.

Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...

Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.

4

Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.

Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.

5

Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.

Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.

Meile üksikuile

Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.

Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.

Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.