Oh kanarpik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügise! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! Oh kanarpik, oh lilleke, mind kurbtus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise su silm nii taevasinine — oh lilleke!
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Teretamine
Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
Must lagi on meie toal
Must lagi on meie toal, on must ja suitsuga, sääl ämbliku võrku, sääl nõge, on ritsikaid, prussakaid ka. Mis tema kõik kuulnud, näinud, ei suuda ütelda, — kuis valu viskab varju, kuis muudab näo ta! Näind palju pisaraid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu, — oh issand, halasta! Must lagi on meie toal ja meie ajal ka: ta nagu ahelais väänleb, kui tema saaks kõnelda!
Lehed lang’sid
Tuulehoog lõi vetesse, lehed lang'sid laintesse: lained olid tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu südamel: sääl olid tunded tuhakarva, taevas üle tinakarva, tuhakarva sügise.
Lilleleid
Küll on ilus lilleleid! Naerateleb päikserind. Lilleleidja kenam neid — lilled on nad mõlemad, päiksepaistel põlevad, hüüdvad vastu: vaatke mind!
Rukki vihud rehe all
Puhtal põrandal, puhta rehe all uudisvihud nad ahet ootavad. Vaikus pühalik raskeis vihkudes, kuldseis kõrredes puhtal põrandal. Puhtal põrandal, puhta rehe all rahu pühalik, mõte vihkudes... Küll nad mõtlevad, kuidas vanake valgejuuksene, seemne kukutas. Vaga meelega, vaikse sooviga: õnne talule, õnne majale — õnne pojale, pojapojale, pojalastele ikka, igavest'!
Eleegia
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
3
Mu rinnal tuiskab ajuliiv,
mu kubemeil ju kuivab rohi.
Pääs hundab tuul ning iga viiv
peost mõtteilt varisemas ohi.
Ja silmad, kust käis tuleneel,
nii tühjalt pöördud vastu taevast...
Mind, Looja, vabasta sest vaevast, —
näed, olen laip, kuid elan veel.
4
Kõik mind laidavad, kuid jumal teab:
ma ei tahaks olla parasiit.
Igavus mul' köie kaela seab
ja ma tõrkumata lahkun siit.
Asjata mind jälgib Kuklux-Klan,
ise kaarnaile ma määran peo.
Poomisköiest saagu talismaan
sellele, kes õigustab mu teo.
5
Mu pää on kui lõõskav uri
ja süda kui Gröönimaa jää.
Kõik, mis mu rinnas kord suri
sest lõkendab nüüd mu pää.
Seepärast on tihti mu värsid
täis haua ekstaasi ja
ürgtuumas jäiselt pärvärsid
kui rauga fantaasia.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Tõde
Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.
Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.
Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!