Emale

Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake!
Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale.
Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake!
Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake!

Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, —
enda jälgil, vahest võiksin ütelda.
Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake.
Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta.

Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma,
hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa!
Oli arm mul unenägu, laske näha edasi.
Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi.

Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake!
Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale.
Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi;
ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati.

Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, —
karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene!
Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata,
pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda!

Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski,
rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti!
Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine!
Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake!

Unistasin, muud karjased kõik teevad nii;
karjas oli palju aega, aega üleliiagi. —
Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake!
Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse.

Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga:
herra tema mõisa külge võttis kavalusega.
Kuida asemele anti metsast kehva söödike;
kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale!

Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega!
Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma.
Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa!
Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata!

Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa.
Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma.
Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust,
emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust!

Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma:
hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama.
Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake;
tema üle uhab laine — aastasajaid alati!

Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka.
Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata.
Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!

Naised kangast seadvad

Naised kangast seadvad
kambri akna all.
Minu mõttekangas
hõlju ligidal.

Oh mu mõttekangas
ilma otsata!
Oh mu mõttekangas
ilma ääreta!

Ükskord oli tema
veripunane,
oli lumivalge,
helesinine.

Punane ja valge,
taevasinine;
südamesse paistsid
tähed, päikene.

Minu mõttekangas
katki kärisend.
Tuhatkorda temast
süda värisend.

Tükid tuule kaudu
ümber lendavad.
Kartes, õnne tundes,
leian räbalad! 

Mine ära

Mine ära, mu noorus, sa —
sind mina näha ei kannata!
Mine ära, au kõrguste unistus,
nagu paha südametunnistus!

Mine ära, igatsus tuline,
tegude himu, lootus kullane.
Auline eesmärk, au varigi,
minge — ülearu olete!

Minge sinna, kus mehed valmivad,
laulutarkade lauas istudes,
vanatarkade juttu kuulates,
kangelaste tegusid imestes.

Minge sinna ja viibige nende reas —
lootus ja tulevik on ju nende seas,
kes on loodud radade rajajaks,
kodule kaunile kaitsejaks.

Mulle miks tulete haiget tegema,
mulle miks heljute südamepiinaks te,
mulle miks okkaid puistate
rinnale haigele, rinnale haigele!

Ta lendab mesipuu poole

Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Kuis süda mul tuksud sa rahuta,
kuis kipud sa isamaa poole!
Kesk kodumaad — siiski nii koduta,
mis ihkad sa tema poole!
kuis püüad sa välja kahtlusest,
kuis ikka leiad sa tema eest,
kuis rõhub rusuja voole
sind, tungides tema poole!

Oh sina, kes oled sa väljamaal,
kuis õhkad sa isamaa poole!
kes väljamaal oled raskel a'al —
kuis ihkad sa tema poole!
Ja puhugu vastu sul surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul —
hing tõuseb isamaa poole!

Ei ole sa, süda, väljamaal,
kust ihkaks sa kodu poole.
Sa oled kodu, kesk isamaa raal
ja otsid teed tema poole.
Teed otsin, oh teed otsin ma
ja suren ja ärkan tund tunniga:
kuid kuhu mind viskab ka voole:
hing tõuseb säält sinu poole.

Oh räägi!


„Oh räägi, lind puuoksal: kas
„Peig tuleb tagasi?“
Ma lendan üle metsa, maa,
Kül suwe wirk on kaduma —
Arm muudab peagi.

„Mull' wasta, jõgi: peiuke,
„Kas tuleb koeu ta?“
Laen laenet aeab meresse,
Pääw aeab pääwa — arwage
Wõib armu uskuda.

„Sa rohukõrs maapinna peal,
„Kas ümber pöörab ta?“
Mind tuulewägi laeneta,
Pea üless', ala wintsutab –
Aeg teeb ni armuga.

Ja nut mul oli weerema
Jo walmis silmasse —
Seal tungis köbin rõõmuga
Mo kurwa kõrwu: „Tere sa!
„Nüüd tere, armuke!“

Igavesti

      
Igavesti mulle antud olla kurb,
      Olla rõõmust hull,
      Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
      Jälle süda mul
      Tuikab, tuikab sull’!

Igavesti antud mulle olla noor,
      Ikka nälgida,
      Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
      Täna armasta
      Teda ihkan ma.

Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
      Päike heidab tuld
      Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
      Oh mu kevadkuld,
      Lillitet kõik muld!

Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
      Õde, armuke,
      Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
      Heida minule
      Käed kaelale!

Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
      Suudle, suudle mind
      Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
      Nüüd veel ihkan sind,
      Oh mu kevadlind.

Igavesti mulle antud olla kurb,
      Olla rõõmust hull,
      Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
      Jälle süda mul
      Tuikab, tuikab sull’!

Kui kuurdub armulill

   
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda
Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi,
End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda.

Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina.
Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi
Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina,

Suud suruden su käele, helluden su ette.
Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi,
Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.

Ma ollen mo armokest näinud

Ma ollen mo armokest näinud,
mo kenna armo ma, —
Oh lomus, kuis hüad ja laulad,
Kuis hiilgad ja öitsed sa!

   Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad?
Kust, päike, sa illo töid?
Mo Tio silmist kumbgi
Wist omma läiget jöid!

   Miks körre peal ni lahkelt
Õis, püad naerataa'?
Oh, ammo ni öitsew polle,
Kui temma näggo, sa!

   Ja heal tal paljo armsam,
Kui löo, sul pilwedes,
Kui tassakest' mull' ütleb:
„Ma pean sind süddames.“

   Mind terretab keik rahwas,
Ni lahkelt nikkutab,
Kui tahhaksid keik öölda:
„Sinno ön meid römustab.“

   Mo südda öiskab ja laulab
Kui lind seal oksa peal
Ja sedda teeb mo pöues
Keik armo ja önne heal! 

Mis kaebad sa?



Mis kaebad sa, et polle aega
Meil, õisi pärjaks palmitada?
Löönd kandlikeled kurwale?
Kui olled mees, — rõõm mahhajägo
Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko!
Silm, üllesse!

Waat, kawwalus ja kurri teggu
So ümber püüdwad sitkeid paelu,
Mo eesti radda, sõlmida!
So poead, sedda kindlem hoidkem
Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'.
End' uskugem!

Ei polle aeg nüüd, ellast seada
Meil käed rüppe, uinistada!
Aeg ränk on, ränka tarwitab!
Tru süddamed ja õiged keled,
Tru kaljokindlad mehhemeled.
Neid tarwis lääb!


Last emma selja takka hüa,
Tal aegsast tähhendada püa,
Mis se on: temma issama!
So issama! Kas temma healed,
Ta wallohealed, wend, sa kuled?
Tal' kindlaks jä!

Tal' kindlaks jä ka surmahäddas!
Ei olle kerge se, ses aegas
Ta lapsiks ennast tunnista'.
Kas sõrmewarral teised näitgo
So peale, tuld nad süllitago —
Tal' kindlaks jä!

Ei rikkust, au ta leibas tagga
Sa püüdko! Prius ial jagga
Sull' kullakettid! Õppind sa
Pri põhja peale asset heitma
Ja õigusse al leiba söma –
Siis rõmusta!

Ma tulen hilja

Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,
Ei jõudnud warem lauluwainule.
Ei looda pärga, ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga wõidule.

Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus walgus maeti mulda wõrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.

Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, wiimne teiste seltsis,
Ma unistaja nagu muinasjutt.