Taud

Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi,
kuuratas neis lööb võikalt punaseks.
All taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi märgib tunaseks.

Must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost.
Morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob, kes kokku kuivand maost.

Kaks ronka kohtunud on öisel saagil,
täis liha kurgud, sulis tuultepais;
nad tiibu kohendavad kõrgel kaagil
ning öösse kaovad siis kui paha hais.

Ees ruskab küla. Sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks.
On veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus inimnäod on muutund nõeks.

Tuul aga surma kannab aurupilvis
ja võikalt kõik neis värvub punaseks.
Taud seemet heidab ja ta mustjas külvis
me surma hingame kõik tunaseks.

Ikalduse aastail

Me väljust üle käinud laastav kahu,
tast puutumata jäänd vaid põllukivid.
On peatund ammu tuulikute rivid
ning enam lehtreis neil ei tolma jahu.

Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes,
me külla parves murdnud hullund rotid.
Neist kihisevad kambrid, voodikotid,
kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes.

Ja kerjuseid nii palju maantee harul,
neid altmaa varjena meist mööda vangub.
Ja jälgides neid udus, vereks hangub
kuu kuri silm, kus õudseid endeid varul.

Nii minagi siit hälbin udustikku,
kus teed on soiselt vankuvad ja mädad.
Ja jättes ilma uitma omad hädad,
ma kraavi kärvan sääl või linalikku.

Ahastus

Kui karidele paisat laevakere
mu maja täis on ahastust ja puudust.
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere
ja vihma katkisest lööb sisse ruudust.

Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust,
et vahel tormis otsin elumärki,
mus ometigi sügis aimab hulgust,
kel märja kuue all ei ole särki.

Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,

kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse sügisvihm lööb aknaruudust.

Karidel

Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.

Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too

Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!

Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.

Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.

Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad.
Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad.
Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand,
lõunaks aga tulemeres voogas terve rand.

Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi:
peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi.
Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis,
taplus viimsed mehepojad karidele viis.

Veripilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest,
kodukarid aurasid siis kuumast inimverest.
Ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu,
kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu.

Nüüd me hundame veel udus üle tühja ranna,
igatsused igused meil hingamist ei anna.
Vihmakene vihinal käib üle ranna roo,
miski aga lunastust me hingedel' ei too...“

Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari,
millel ripub needmine kui pikse pime vari.
Vingeil, süngeil sügisöil, kui vihm sööb läbi luust,
hundavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.

Kui mustavad udud

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

Neli pilti

1

Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“

Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“

2

Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.

Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud mask,
kus hõõgumas kaks külma malahhiiti.

3

Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.

Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.

4

Teil' näib vist, et mu käsi ainult mängis
poolkogemata puudutes Teid pihast.
Kuid ainult palakad mu jahtund sängis
Teil' teaksid kõnelda mu hullust ihast.

Oo, virmaliste värin jäätund hingis,
kus närbub kõik, mis meelte muljeid usuks,
kus õõnsa flirdi sädelevas ringis
me noorus klirisedes langeb rusuks.

Üle haudade

Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.

Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.

Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.

Vana sepp

Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.

Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.

Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.

„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.

Paaria

1

Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.

Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.

Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.

Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.

* * *

On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

2

Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.