Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
Laul sellest kaduvast
Laul sellest kaduvast suvest — see on kurbline laul; laul sellest kaduvast elust — see on kurbline laul; närtsivast noorusest laul on kurbline laul; närtsivast voorusest laul on kurblisem laul; — laul sellest langenud vahvast, kurbline laul; laul sellest rusutud rahvast kurblisem laul. jah, sellest loodusesurest kurb on laul ja sellest südamemurest kaebab laul.
Kiil
Kiil kasvab kapsale alla ja kaalikale kiil; kui liig palju vihma ehk kuiva, kasvab mõlematele kiil. Kiil kasvab kaalikal' alla ja ajalehele kiil, ja ajale kiil kasvab alla ja kirjandusele kiil. See kiil on viha ja mõru, ei lastele kõlba ta, ei kõlba ka vanadele, pääd uimastab üksinda. On kiilisid igal ajal, on kiilisid alati. Kuid ainult kiilid meil ikka — ei kaalikaid kunagi!
Kes meeldida tahab
Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama! Peab kandma lõpmata palju veel, peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kumardama kulla eel — peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka — tal enesel katsutaks meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, ta tõe-armastus puut'mata, üks peab nüüd kahest sündima: ta peab nüüd tõusma ehk langema!
Las’ lapsed teevad
Las' lapsed teevad targemalt, meil omiks päeviks sedagi! Nii öeldi enne, öeldaks nüüd — ei avita see kedagi. Sest lastel sama vabandus ja nõrkus nüüd kui ennegi. Ja tõotatud Messias on tulemisel alati. Sest lastel nõnda samuti on isaisailt pärandus: kõik nende eksitused veel ja endi eksiv noorusmeel.
Ma lille sideme võtaks
Ma lille sideme võtaks — sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa! Ma taeva sina võtaks, võtaks päikese särava, võtaks eha, võtaks koidu — sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse, aususe ka, ja köidaks sellega ühte sind, kallis kodumaa. Ja vere sideme võtaks, võtaks venna südame ma — ja köidaks sellega ühte sind, õnnetu Eestimaa!
Ta lendab mesipuu poole
Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse — ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele ka tuhanded: veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Kuis süda mul tuksud sa rahuta, kuis kipud sa isamaa poole! Kesk kodumaad — siiski nii koduta, mis ihkad sa tema poole! kuis püüad sa välja kahtlusest, kuis ikka leiad sa tema eest, kuis rõhub rusuja voole sind, tungides tema poole! Oh sina, kes oled sa väljamaal, kuis õhkad sa isamaa poole! kes väljamaal oled raskel a'al — kuis ihkad sa tema poole! Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu surmakuul — hing tõuseb isamaa poole! Ei ole sa, süda, väljamaal, kust ihkaks sa kodu poole. Sa oled kodu, kesk isamaa raal ja otsid teed tema poole. Teed otsin, oh teed otsin ma ja suren ja ärkan tund tunniga: kuid kuhu mind viskab ka voole: hing tõuseb säält sinu poole.
Meri
Meil ukse ees lainetab meri, käib alla ja ülesse; siin laine lainet ajab, küll taga järgesti. Siin lainetab rukkiväli kuldlaineid mu õue all. Ja isa, ema ja käli nad vaat'vad väraval... Mu üle Eesti taevas on nõnda sinine ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, nii soojasti.
Kui tume ka kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka sa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab.
Hellenlane ja perslane
Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal, siit leidis perslane ta lõuna ajal. „Sull' isamaa on olnud kohtus äge: nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.” „Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan, kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.” „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!”