Sügavamõttelised ja hingelised luuletused

Rabas

1

Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.

Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.

2

Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.

Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.

3

Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.

Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.

4

Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost.

Sääl ähmaseks ei-miskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.

5

Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.

Hingab külma põhivesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.

Luziferi laulud

1

Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind igal veretuksel —
ei iialgi!
               Mul küllalt jätkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...

2

Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.

Oo, püha palavik täis riski,
kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
Kuid alati Sus peitub miski,
mis üles kaalub Eedenigi hurmad.

3

Sa porijõgesid mu rinda valad
ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
Raudahelaisse kinnitad mu jalad
ja nõuad, et ma lendaks...

Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
ja naha säärtelt rebis roosteahel.
Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
ning ärkasin — Su peiukäte vahel.

Poeet

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.

Orjade koor

1

Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?

On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.

Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.

Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.

Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.

2

Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'.
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
Vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!

Eleegiliselt

1

Meeletult raiskasin tuulde
      saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
      silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
      säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
      hoida neid enam ei vääri?

2

Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

Hommik

Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.

Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?

Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.

Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.

Pihtimuskilde

1

Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.

Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.

Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.

2

Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.

Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.

3

Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
su värsid ju kui lapsel saamatud.

Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.

Paaria

1

Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.

Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.

Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.

Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.

* * *

On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

2

Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.