Sügavamõttelised ja hingelised luuletused

Õhtulaul

Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Vaenlane

Ta valmis rabalaugaste all
ja rõske uduna kleepus puisse.
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.

Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus
ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.

Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.

Surmatants

Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.

Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.

Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid.
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.

Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.

Aleksander Blokk

2

Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.
Helk müüril mõttetu ja tuhm.
Kui tahad — edasi veel rühi:
siit ringist ei vii ükski uhm.

Kui sured — algad vanal plaanil
ja korduvad kõik tuntud lood:
öö, jäine virvendus kanaalil,
umbtänav, latern, rohupood.

3

Öö. Kustund aknad. Üks vaid hõõgub ruut.
Sääl soigub unes rohukaupmees — juut.

Kuid kapi ees, „Venena“ millel silt,
on kummardumas võigas hirmupilt.

Skelett, mil rippu rüü kui varnapuul,
sääl miskit otsib irvitaval suul.

Käes! Hetkeks aga varises ta hoid
ja pöördus kriiksuv kolp. Apteeker loid

end upitas, kuid samas norskas taas.
Tol ajal luustik, hõlmas mürgiklaas,

naispaaril' seda pakub ninatumal'
all tänaval, hõõglaternate kumal.

4

Uni muistne: müüri sakist
lampide näed välgatust.
Sääl — vaid vesi pigimust,
säält sa leiad unustust.

Vari nurgast peidetust,
samas teine möödub sust.
Naiserinna vilgatust
näed — ning õit, mis punab frakist.

Vari teine — rüütel sirge,
või ehk mõrsja kirikust?
Kiiver, suled. Pale, kust
õhkub laiba tarretust.

Hoovikella kime kukk.
Väravas ju kriiksub lukk.
Üle läve lõbunukk
roimariga kaob täis kirge.

Tuul ent undab jäine, viiliv.
Öö on tühi, pime, võik.
Ülal vilgub aknalõik.
Ükstakõik...

Vesi pigina on must.
Säält sa leiad unustust.
Kolmas kuju. Sina kust,
sina, varjust varju hiiliv

5

Rikka käes taas au ja võim,
kehv see vaevleb varjus.
Paistab kuu. Ta kiirte lõim
hiilgab majaharjus, —

meeltepinget lahendab,
teravjooni mahendab,
heites oma uima
kiviriiki tuima.

Kõiges aga peituks patt,
kui ei oleks kuningat
kaitsmas tõtt ja trooni.

Ära otsi ent paleed,
sõbra südamesse teed
ega kuldset krooni.

Puistudest ta tuleb tumm,
ringi laternate lumm
öösse laotet.

Rätiräbal kaelas tal,
jäiseks irveks mütsi all
hambad praotet.

Eleegia

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
            Vea silmile kaabu
            ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
            on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
            on pehk vaid ja kõdu
            tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
            kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
            Ta külluses määndus
            me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
            et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.

Karidel

Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.

Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too

Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!

Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.

Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.

Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad.
Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad.
Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand,
lõunaks aga tulemeres voogas terve rand.

Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi:
peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi.
Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis,
taplus viimsed mehepojad karidele viis.

Veripilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest,
kodukarid aurasid siis kuumast inimverest.
Ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu,
kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu.

Nüüd me hundame veel udus üle tühja ranna,
igatsused igused meil hingamist ei anna.
Vihmakene vihinal käib üle ranna roo,
miski aga lunastust me hingedel' ei too...“

Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari,
millel ripub needmine kui pikse pime vari.
Vingeil, süngeil sügisöil, kui vihm sööb läbi luust,
hundavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.

Ahastus

Kui karidele paisat laevakere
mu maja täis on ahastust ja puudust.
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere
ja vihma katkisest lööb sisse ruudust.

Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust,
et vahel tormis otsin elumärki,
mus ometigi sügis aimab hulgust,
kel märja kuue all ei ole särki.

Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,

kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse sügisvihm lööb aknaruudust.

Dies irae

1

Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.

Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

2

Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusund.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.

Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.

3

Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.

Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus — Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.

4

Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.

Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.

5

Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.

Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.

6

Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.

Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib ent Arv —
töötu ja kodutu pööbel.

7

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
            Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?

Ei!

Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike — Revolutsioon.

8

„Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad „olud“?“ —
Oma „kutsumust“ nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.

„Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees“ —
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.

„Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke.
küll aga lolli ja loidu.“

Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.

9

Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.

Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.

10

Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.

Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.

11

Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale —
nii paisub hulkade jõõr.
            Koomale
tõmbub äiksepilvede sõõr.

Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja —
            Messias!

12

Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!

Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.

Taud

Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi,
kuuratas neis lööb võikalt punaseks.
All taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi märgib tunaseks.

Must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost.
Morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob, kes kokku kuivand maost.

Kaks ronka kohtunud on öisel saagil,
täis liha kurgud, sulis tuultepais;
nad tiibu kohendavad kõrgel kaagil
ning öösse kaovad siis kui paha hais.

Ees ruskab küla. Sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks.
On veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus inimnäod on muutund nõeks.

Tuul aga surma kannab aurupilvis
ja võikalt kõik neis värvub punaseks.
Taud seemet heidab ja ta mustjas külvis
me surma hingame kõik tunaseks.