Sügavamõttelised ja hingelised luuletused

Öö

Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel taob süsimusta rauda.

Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
peab kaua käima, kohtamata teisi.

Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.

Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.

Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.

Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.

Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.

Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks

ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.

Neli pilti

1

Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“

Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“

2

Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.

Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud mask,
kus hõõgumas kaks külma malahhiiti.

3

Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.

Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.

4

Teil' näib vist, et mu käsi ainult mängis
poolkogemata puudutes Teid pihast.
Kuid ainult palakad mu jahtund sängis
Teil' teaksid kõnelda mu hullust ihast.

Oo, virmaliste värin jäätund hingis,
kus närbub kõik, mis meelte muljeid usuks,
kus õõnsa flirdi sädelevas ringis
me noorus klirisedes langeb rusuks.

Õhtulaul

Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?

Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.

Vaenlane

Ta valmis rabalaugaste all
ja rõske uduna kleepus puisse.
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.

Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus
ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.

Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.

Surmatants

Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.

Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.

Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid.
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.

Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.

Aleksander Blokk

2

Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.
Helk müüril mõttetu ja tuhm.
Kui tahad — edasi veel rühi:
siit ringist ei vii ükski uhm.

Kui sured — algad vanal plaanil
ja korduvad kõik tuntud lood:
öö, jäine virvendus kanaalil,
umbtänav, latern, rohupood.

3

Öö. Kustund aknad. Üks vaid hõõgub ruut.
Sääl soigub unes rohukaupmees — juut.

Kuid kapi ees, „Venena“ millel silt,
on kummardumas võigas hirmupilt.

Skelett, mil rippu rüü kui varnapuul,
sääl miskit otsib irvitaval suul.

Käes! Hetkeks aga varises ta hoid
ja pöördus kriiksuv kolp. Apteeker loid

end upitas, kuid samas norskas taas.
Tol ajal luustik, hõlmas mürgiklaas,

naispaaril' seda pakub ninatumal'
all tänaval, hõõglaternate kumal.

4

Uni muistne: müüri sakist
lampide näed välgatust.
Sääl — vaid vesi pigimust,
säält sa leiad unustust.

Vari nurgast peidetust,
samas teine möödub sust.
Naiserinna vilgatust
näed — ning õit, mis punab frakist.

Vari teine — rüütel sirge,
või ehk mõrsja kirikust?
Kiiver, suled. Pale, kust
õhkub laiba tarretust.

Hoovikella kime kukk.
Väravas ju kriiksub lukk.
Üle läve lõbunukk
roimariga kaob täis kirge.

Tuul ent undab jäine, viiliv.
Öö on tühi, pime, võik.
Ülal vilgub aknalõik.
Ükstakõik...

Vesi pigina on must.
Säält sa leiad unustust.
Kolmas kuju. Sina kust,
sina, varjust varju hiiliv

5

Rikka käes taas au ja võim,
kehv see vaevleb varjus.
Paistab kuu. Ta kiirte lõim
hiilgab majaharjus, —

meeltepinget lahendab,
teravjooni mahendab,
heites oma uima
kiviriiki tuima.

Kõiges aga peituks patt,
kui ei oleks kuningat
kaitsmas tõtt ja trooni.

Ära otsi ent paleed,
sõbra südamesse teed
ega kuldset krooni.

Puistudest ta tuleb tumm,
ringi laternate lumm
öösse laotet.

Rätiräbal kaelas tal,
jäiseks irveks mütsi all
hambad praotet.

Eleegia

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
            Vea silmile kaabu
            ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
            on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
            on pehk vaid ja kõdu
            tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
            kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
            Ta külluses määndus
            me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
            et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.

Karidel

Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.

Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too

Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!

Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.

Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.

Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad.
Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad.
Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand,
lõunaks aga tulemeres voogas terve rand.

Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi:
peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi.
Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis,
taplus viimsed mehepojad karidele viis.

Veripilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest,
kodukarid aurasid siis kuumast inimverest.
Ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu,
kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu.

Nüüd me hundame veel udus üle tühja ranna,
igatsused igused meil hingamist ei anna.
Vihmakene vihinal käib üle ranna roo,
miski aga lunastust me hingedel' ei too...“

Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari,
millel ripub needmine kui pikse pime vari.
Vingeil, süngeil sügisöil, kui vihm sööb läbi luust,
hundavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.