Külla wainul weike oja wolab, Tihhe pärnapu ta kaldal seisab: Seal ma tihti seisin sinnoga. Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad, Konnet näitsid laened kohhisewad — Önnelaulo kuulsin kõigis ma. Tänna jälle kuulen nende healed — Ön on läinud, pisarad on jänud! Pärn weel haljas; lilled, õitsete; Ojalaened wolawad weel rutto — Minno wallust rägiwad nad jutto Ja so wallest, kaddund armoke.
Lydia Koidula
Kewwade tullik
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Rahhuto
Mis teed, mo südda, mis tuksud Ni kangelt rindus mul? Kas targemad kord ei tahha Siis mötted tulla sul? „Meid kahjo targaks teeb“, ütleb Jo targa rahwa keel: Mo südda – mis kahjo sa näggid! Ja olled sesamma weel.
Kül tahhaks nad!
Kül tahhaks nad sind heita End' jalgil', issama, Ja sinno kaela otsa Siis naerdes astuda. Kül lustiga so hawu Nad lahti lõhhuksid, Kül kis'des wannu wermeid Nad rõmust hõiskaksid. Weel waimosidded kanged On, mõegad terrawad So waenlastel – raudmeled, Ja keled libbedad. Sind agga hoiab kangelt Tru kässi! Põllema So keskel sütas künalt – Waat – et ei kustu ta!
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Kui päwa kärra aega
Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
Mailmale ärra ütle!
Silm, ülless' taewa pole tõuse, Kui koormab waew sind, ahhastus, Sealt tähhe paistelt jõudo nõua, Kui siin sind kiusab kaddedus. Ja leiad pissaraid weel, nutta, Oh warjul nutta, sallaja! — Mailma nähhes agga ial Hing, ärra wallo ilmuta! Kui rummalus sind, õelus laimab, Oh püa wõtta sallaja Uut jõudo, kinnitust ja lotust Tööd ues uskus algada! Sul hingab rindus kohtomõistja, Kui õigust teggid – eksisid: Mailma ees oh ärra ial, Hing, näita kuida wõitlesid! Ja õnnistas suur Jummal armus So kätte teggo, – leidsid sa Teist südda, kes tru armastusses Kõik tahhab kanda sinnoga: Kui rõmopunna palgis kumab, Ön süddant aeab tuksuma: Oh kaddedat mailma ärra Siis hüa, sedda kaetsema! Käi sirgel sammul õiget radda! Ei kunningaid – kas kähhiseb Mailm ka – tohhi sinna karta! Kuid kurri werri wärriseb! So Loja ette öse warjul Sa ommad põlwed nikkuta Ja pallu: „Sinno sõnna sündko!“ Mailma – ärra roma sa! Ja tulleb üllewelt sull', südda, Kord kõige raskem karristus, Siis täielt mu kõik mahhajägo – Kust tulleb haaw, sealt parrandus! Ja tahhaks lõhkeda ka südda: Jä wait, jä wait ja kannata! Kui sinna tead ja Issa taewas – Mailma – ärra hüa sa!
Mis kaebad sa?
Mis kaebad sa, et polle aega Meil, õisi pärjaks palmitada? Löönd kandlikeled kurwale? Kui olled mees, — rõõm mahhajägo Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko! Silm, üllesse! Waat, kawwalus ja kurri teggu So ümber püüdwad sitkeid paelu, Mo eesti radda, sõlmida! So poead, sedda kindlem hoidkem Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'. End' uskugem! Ei polle aeg nüüd, ellast seada Meil käed rüppe, uinistada! Aeg ränk on, ränka tarwitab! Tru süddamed ja õiged keled, Tru kaljokindlad mehhemeled. Neid tarwis lääb! Last emma selja takka hüa, Tal aegsast tähhendada püa, Mis se on: temma issama! So issama! Kas temma healed, Ta wallohealed, wend, sa kuled? Tal' kindlaks jä! Tal' kindlaks jä ka surmahäddas! Ei olle kerge se, ses aegas Ta lapsiks ennast tunnista'. Kas sõrmewarral teised näitgo So peale, tuld nad süllitago — Tal' kindlaks jä! Ei rikkust, au ta leibas tagga Sa püüdko! Prius ial jagga Sull' kullakettid! Õppind sa Pri põhja peale asset heitma Ja õigusse al leiba söma – Siis rõmusta!
Ei ma jöua
Kässid lindo sa: „Oh tulle Müri wahhel' ellama!“ Kostab ta: „Ei ial jöua, Innimene, sedda ma! Lausa tuule wäel tiwa Pean tõstma, hõiskama Rõmolaulo taewa pole! Priusseta surreks ma!“ Kässid lille sa: „Oh jätta Päikest mahha, ellake!“ Kostab ta: „Ei ial jõua Sedda minna, innime'! Süggawasse põue pean Temma terrad tõmbama! Ehhitab mind, sureks sadab — Päwata pean surrema!“ Kässid südda sa: „Oh muuda Külmaks end, kui talwejä!“ Kostab ta: „Ei ellades ma Sedda jõua! Jalge! Armastus mo üllem warra, Jõudo, rõmo annab ta Ellades, mind wallus trööstib – Surreks armastusseta!“