Kohiseb metsade koor, Sahiseb rukis noor; Päike, kodune ilu! Kudas nii armas su käik, Kudas nii lõbus su läik, Päike, me kullake, ilu! Kõlinad õhkude hoos, Helinad wete woos: Päike, kodune sära! Armas su walguse käik, Lõbus, kus osaks su läik, Päike, me kullake, sära! Walguse mängus eks sa, Süda, ka uueks saa, Waimus ilusam päike! Tuhat kord kaunim on siis Looduse kodune wiis, Waimus kui paistab sul päike!
Luuletused hooaegadest
Sügisesel rannal
Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta, Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha, Matta iseennastki iseendasse waikima. Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas Nõnda käia ja mullale andeks langeda, Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata. Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis, Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis, Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees. Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus, Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.
Rukis
Weel sügisel kesk koltund wälja naeratab su ilu: Sa tagatiseks meile: tulema saab kewade! Ja kõik, mis ohwerdab siin palehigi sinule, Wõib kanda rahus külma talwe kütkendawat wilu. Su rammu rinnal ringi käiwad meile meie ajad, Ning walgus, mida köitsid kaswades sa endasse, See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse, Ja meie mure südamesse ulatawad päikse kajad. Kesk sume ööd, kus kaste sulle alla kiigub, Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhkamas Ja tundsin ma mis meie hinges sulle wastu liigub. Sa oled emaks keset meie elu-päikse sõudu, Ja kes siin sinu mõtte ette põlwi painutas, See lapseks jääda kodule weel ikka leidis jõudu.
Wesiroos
Keset waikset järwe, Kus need lained tasa käewad, Suudleb päike lõmmelehte, Suudleb, üksi pilwed näewad, Wette loowad warjuwärwe — Päike suudleb lõmmelehte. Keset waikset järwe Kosib päike lõmmelehte, Leiab teed ta südamesse, Loob sääl endast tale ehte, Luues wajub, õhtuwärwe Lisab wete läikidesse. Keset uinund järwe Sureb lõmmelehte päike, Sünnib õrnaks wesiroosiks Kumama kui uni wäike Õhtupalweks jumalale.
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.
3
Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.
Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!
4
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.
Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.
Oli sügis
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.
Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...
Jõuluööl
Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil' kajas.
Valm
Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.
„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.
Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.
Sügiselaul
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju —
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aeda astus.
Kuu
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?
Kui siin lumises põhjas
ilusa haisoga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uiu sisse.
Nõnda inimeste vaim!
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!