Ju kadunud on wana, uues ilus Ju tõuseb elu üle rusude! Näe, päikse poole mullapinna wilus Uus püüe leidnud rada ülesse. Kus surus jää, kus aina lumi lasus, Nüüd wõimul liigub ader tuline; Kus murehelin raagus okstes asus, Sääl kohiseb nüüd lausa kewade. Pääd tõstke üles päikse poole, üles! Õnn sätendab ju waimukoidu süles; Teed wõtke, nagu kewadised weed! Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle! Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle! Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
Luuletused hooaegadest
Ei püsi neist ükski…
Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.
Päikse tõus Hobusemäel
Tukub kewade öö hõbeuduw, walge, Wajunud uindunud pää latwu weel mõtlema; Kaugel kauguste sees ärkand koidiku alge; Hingab mägine maa, puhkab järw saartega. Kerged walguse wood heljul lendawad kõrgel — Kaasa ööpikul siin widin, teine siis sääl Ärkab, paisub kui koor, täidab loodust kui nõrgel, Wetel udu ja kuld, pehme wärwide hääl. Üle metsa ja maa, mäelatwade sõuab Wägew siis walguse mäng, puhkeb terwitaw lõõm; Järwes hõiskab walgus, palwe toonisid nõuab, Kiired pesewad suud, päiksel hommiku sõõm. Kustunud kewade öö hõbeudune, walge, — Üksi talude teel unist midagi weel, Tukuks sirutes sääl päewa higine alge, Liiguks murede must, pärandus talude teel.
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostuvad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil' kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumitolm keeb üles tuhkur
ja tähina meil' vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.
3
Ärka Neidis! Tusk on suur mu põues.
Rändkomeete põleb sääl kui pihu.
Looja ise läheneb mul' kõues
tähelennuks kroonima mu ihu.
Ärka Neidis! Lõõsk mu valguslättest
särakõrgustesse aita viia.
Kaunim täht, mis kukkumas mu kätest,
Sulle, Sulle süttub sääl, Maria!
4
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle kahvatu ja halav,
tulin Sinu juure, Mea.
Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul' nii vähe
Sinust loobudes.
Oli sügis
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.
Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...
Jõuluööl
Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist „Püha öö“ meil' kajas.
Valm
Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.
„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.
Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.
Sügiselaul
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju —
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aeda astus.
Kuu
Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?
Kui siin lumises põhjas
ilusa haisoga mirdike
vilusas kaljuorus
ei või õitseda kauniste:
Kas siis meie maa keel,
mis kui tasa ojake
oma ilu ei tundes
heinamaa läbi, sinise
taeva kullases tules
rahuga on jookslemas,
ega toreda häälega,
oma rammu ei tundes
taeva müristamisega
kui meri on hüüdmas:
Siis ma võtan teid,
selge, sinise taeva
tähed, maa pealt
kõrge isamaa poole
rõõmuga vaadates laulda;
siis ma laulan sind,
öösekuningas, kuu!
Kes sa pilvede sülesta,
nii kui pungasta lillike
lõbusa valge palega
üles tõused taeva all,
kus tulised tähed
maha on langemas
sinu eest musta,
pimeda uiu sisse.
Nõnda inimeste vaim!
Oled sa uius ujumas,
kui su mõte on otsimas
Jumalat tähtede alta!