Luuletused elust

Haige

1

Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.

Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.

Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!

2

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...

Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?

Tütarlaps aprillis

Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mu rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.

Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.

Issand, kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.

Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.

Valm

Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.

„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.

Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.

Vaenlane

Ta valmis rabalaugaste all
ja rõske uduna kleepus puisse.
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.

Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus
ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.

Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.

Surmatants

Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.

Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.

Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid.
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.

Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.

Eleegia

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
            Vea silmile kaabu
            ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
            on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
            on pehk vaid ja kõdu
            tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
            kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
            Ta külluses määndus
            me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
            et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.

Jumalate hämaras

/1

Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.

Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.

Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.

Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.

Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest’ pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.

2

Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid —
naine, kiiktool ja hõbelusikad!

Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.

Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.

3

Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.

4

Loobumuslättest juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.

Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.

Ja rahakaardile tempel
on enam väärt,
kui kogu inglikrempel
palistav taevaäärt.

5

Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.

Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.

Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita — ning elada siiski.

6

Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujail’ ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.

Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis —
elu tuum
on trotsis.

Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.

     Keegi ei tea,

mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea…
Olgem ärkvel!

7

Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.

Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stüühhiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.

Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju…
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.

8

Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.

Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse —
kinnistõdedest irdunud oleskellu.

Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
viib tagasi ellu.

9

Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.

Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.

10

Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.

Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma —
ürgnoore
ning igavest kuuma.

11

Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!

Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias — ei see veel ilmu…
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!

Kodu

Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.

Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’. 
   
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-    
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!