Kas üsna melest ärraläinud, Se tund sul üsna unnund, mil Mo körwas koddo punna palgil Sa seisid körge kasse al? Seal hüdis öpik, lilled köik'sid Ni ellaste, kui kulaksid Nad sinno sönnu, tähhed körgelt Kui meie önnest ossa said! Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud! Sest sinno südda teiseks läks! Ei laula lind, lil ammo närtsind, Ja tähhede hulk alla läks. „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi So omma süddant, armoke, Ja kula! kula! kul ta kostab: „Eks katta mind ka pimme ö?!“
Luuletused elust
Kui päwa kärra aega
Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
Eleegia
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
Poeet
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
Milleks mulle tiivad…
Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?
Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?
Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?
Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.
Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.
Pihtimuskilde
1
Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.
Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.
Mul julgust kotkalennuks jätkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.
2
Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.
Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.
3
Sul laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, —
su värsid ju kui lapsel saamatud.
Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.
Haige
1
Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.
Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.
Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.
Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
2
Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.
Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...
Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?
Tütarlaps aprillis
Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mu rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.
Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.
Issand, kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.
Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.
Valm
Kesk lillikut, kus läikleb liilialumi,
õis puhkes verine ja lihakarva.
Ta krooni valge liblik eksis harva, —
röövputukaid vaid võrgutas ta jumi.
„Julm koletis, jälk raipesööja Türgist!“ —
nii sisistasid liiliad rassiraevas.
Uustulnuk aga juured maasse kaevas
ja peenra päästis röövikute mürgist,
mis ammu tõvena ju teisi vaevas.
Nii minu lauleski kunst õiteks muudab
kõik haiguseod, nii hästi kui ta suudab.
Vaenlane
Ta valmis rabalaugaste all
ja rõske uduna kleepus puisse.
Kord säras ta põllul kui sügishall,
kord reumana puges raukade luisse.
Ta naeruna klirises reetja suus
ja kiskus krampi kadeda lõusta.
Ta embuses lumiseks muutub juus
ja keegi, ei keegi ei suuda säält tõusta.
Ta pilk meid läbib kui halvatushoog
ja tekitab ajudes verevalgu.
Kõik meie püüded on pilliroog,
mis murdub mannetuna ta jalgu.