Heiti Talvik

Vana sepp

Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.

Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.

Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.

„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.

Eleegia

Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
            Vea silmile kaabu
            ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
            on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.

Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
            on pehk vaid ja kõdu
            tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
            kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.

Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
            Ta külluses määndus
            me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
            et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.

Üle haudade

Su all, mu väike nõid, nüüd leban tallatu,
kuldkiharate voogavasse võrku püütu.
Su kleit nii lühikeseks lõigat, vallatu
ja mask su silmil otse häbematult süütu.

Mul' oled õel sireen, kes õõtsub üle vete,
käib laintemurrust üle sinu särav jaht
ja merihaudadest – oo hurmav meeltepete! –
keeb helisev su naer kui kerge sektivaht.

Ei talu sind mu paat. Ju lagunevad lauad.
Veel vahust üle uhat, otsin sinu suud.
Mu üle kokku löövad hingeldavad hauad
ja pilved oigavad kui tormist sasit puud.

Poeet

Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.

Mu kude kuiv kui tuhk —
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.

Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.

Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.

Neli pilti

1

Su teele vari langeb võllapuust,
kust kõikumas näen pikka poomispaela,
kuid sina, meeletu, ei mõtle muust,
kui tüdrukust, kes käed sul' heitnud kaela
ja kuumalt palgele sul' surund suu...“

Kuid nobedalt ma vastan, okkad keeles:
„See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles,
see ongi minu väike võllapuu!“

2

Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.

Kuid võitmatu su vere igiask,
kui ämblik kuldset vead mu ümber niiti.
Su pale viirastub kui surnud mask,
kus hõõgumas kaks külma malahhiiti.

3

Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.

Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.

4

Teil' näib vist, et mu käsi ainult mängis
poolkogemata puudutes Teid pihast.
Kuid ainult palakad mu jahtund sängis
Teil' teaksid kõnelda mu hullust ihast.

Oo, virmaliste värin jäätund hingis,
kus närbub kõik, mis meelte muljeid usuks,
kus õõnsa flirdi sädelevas ringis
me noorus klirisedes langeb rusuks.

Eleegiliselt

1

Meeletult raiskasin tuulde
      saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
      silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
      säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
      hoida neid enam ei vääri?

2

Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.

Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.

Dies irae

1

Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.

Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

2

Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusund.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.

Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.

3

Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.

Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus — Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.

4

Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.

Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.

5

Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.

Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.

6

Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.

Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib ent Arv —
töötu ja kodutu pööbel.

7

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
            Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?

Ei!

Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike — Revolutsioon.

8

„Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad „olud“?“ —
Oma „kutsumust“ nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.

„Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees“ —
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.

„Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke.
küll aga lolli ja loidu.“

Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.

9

Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.

Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.

10

Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.

Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.

11

Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale —
nii paisub hulkade jõõr.
            Koomale
tõmbub äiksepilvede sõõr.

Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja —
            Messias!

12

Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!

Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.

Kui mustavad udud

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.