Ei püsi neist ükski, nad kaowad Kui tumestaks uni neil silma, Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad — Ja udud need üksi weel heljuwad Kesk sügise kurba ilma. Siin õitses weel hiljuti kewade, Tuul suuteles liikuma lehti; Siin punus arm pärgasid kõigele, Mis lootust wajutas rinnale Ja elule mattis end ehti. Nad kadunud kõik, nad rändawad — Ei meilegi kodu siin antud: Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad, Ja mõtted need üksinda küsiwad: Miks kõik nii rändama pandud.
Ernst Enno
Metsas
Ja lugemata tulles laenetawat sõudu, Kui läiklemine meres liiwaranna poole. Nii kiired wõõrsiks sõudwad mullapinna soole Ja surres kaswatawad üles püüdwat jõudu. Kui õnnis saar kesk kiirte sätendawat walgust Mets nagu roheline tempel tõuseb üles Ja peene helin liigub wilu pehmes süles, Üks laul, mis otsib oma sünnitaja algust. Ja kiired seda mulla joobnud wiisi joowad, Nad unustawad päikse, oma kodumaa, Ning üksi rada metsa hinge poole loowad. Ja igas wõsus, puus ja põõsas salaja Neil juured mulla jooki terwituseks toowad — Ning lugemata neid peab toiduks kustuma.
Oder
Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd! Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa Et näeme waimus oma uhket merd, Me tulewiku põldu. Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole: Kes ial unustab meil oma hinge tuld, See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole, Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld, Me tulewiku walgus. Me pühitseme odratules oma rammu, Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud, Me mälestame seitsmesaja aasta sammu, Kus täis ei saanud meiest rööwli haud, — Me pühitseme elu. Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud: Üks tund wõib aastas weri kihada! Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud, Töö olgu ülenduseks meile üksinda. Töö, wabaduse mõrsja. Sest unustame muret, unustame waewa Ning odratules karastame werd, Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa, Et näeme waimus oma uhket merd Me tulewiku põldu.
Kodumaa mõte
Kui jään ma õhtul mõttes waatama, Kuis taewa serwal istub rõõmus ämarik, Ta rinnal koit kui õitsew kanarpik, Ja nurm jäänd nurme kõrwal kastes kumama, Siis kannab mind kui tunne õnnis, imelik, Kesk kodu seisan rahwa uue põlwega: Me mullast tõusnud mehed uued sammuma Ja naese uue loonud mõte õnnelik. Mu meelest siis kui oleksin ma läbi käinud Kõik teed, kus waen ja pimedus on walitsend, Kus siiski walgus ikka sihiks helisend — Ja õitswa Eesti haige süda tules läinud. Mis walgus kõigest seletand me elule. Mis kaljuks saanud rahwa hingetemplile.
Kodu-kask
Nii hää on sinu laias warjus istuda Pääd toetades walge tüwe naale Ja kaharate okste kõnet kuulata. Su sahinas ma tõusen rõõmuraale, Mu kõrwus nagu tuljak tuline, Läen nagu kadund kaasituste maale. Nii magus kõik, kui wanaemake Wast muinasjutu ilma tõttis, Üht rõõmu külwas lunastuseks teisele. Sest witsadki su küljest ema wõttis.
Märgitud
Üks waikne salk kesk eluwõitlust pantud, Kesk äripäewa halli mureteed; Neil kõigil nägemata kroon on ehteks antud, Kuid siiski käsa köitwad sala keed. Nad nagu ohwriks halwale on sündind ilma, Neil kumab püha walgus otsa ees; Ja paistab nendest waikne sära silma, Et süda neil kui tuli hõõgab sees. Nad leidnud nagu rõõmu saagiks saada; Ja kes neist kõige soojem, sügawam, See jättis terwe ilma hinge kustutada Kui leegi, mis nii sala kõrwetaw. Ja nii nad waikselt surmateele jääwad, Ja kumab püha walgus otsa ees, Ning nende jälgil hinged õitsma läewad, Ning sulab kõik, mis hangund südames.
Koju igatsus
Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad, Tuul mängib lillelõhnaga — Mu ümber sala laulwad waiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Wiib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilwi teele, Et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulwad minu waiksed leinad, Et õitswad kodus walged ristikheinad.
Sügisel
Wihma sajab ja tuuled nutawad — Kuis nii üksinda lähed, Üksi kui keskööl mõtted, helinad — Sügise, tasa su sammud kostawad. Kadunud isegi tähed. Kuula, laulan ma, mängin kõigega, Mängin õitsema salud, Hüüan kewade-mõtted kohama, Pillutan õnnede kõla kõndima, Suutelen rõõmudeks walud. Waata leekides tõuseb ilule Jälle kadunud walgus; Warjul kewade loome südame, Tunded tõstame ohwriks päiksele — Hõiskame: surmas uus algus. — Siiski sajab ja tuuled nutawad, Kesköö waiksuse wilus, Sügis, su sammud tasa kostawad; Laulan sul saateks laulud rändajad, Laulud koltunud ilus.
Sügisesel rannal
Kellel armas ei ole hall meri täis meeletut müha, Koltund puiesteel üksinda käia ei armasta, Ei tundnud see ial, mis tähendab jätta, mis püha, Matta iseennastki iseendasse waikima. Keset kullaseid lehti... Kui ilus on walmide reas Nõnda käia ja mullale andeks langeda, Et tõuseksid uued, et õitsewas kewade eas Wägew lehtis juua wõiks päikest ja mulda otsata. Sügis! Kaugele koltunud teele mind tuulekeerd kandis, Üksi lendama lehe, mind, kohina poole ta pandis, Nagu meri, hall meri, mis laulab mul ees. Sügis! Siiski üksigi endasse maetud olla on ilus, Kuulda, kuis igatsus laulab su südame haudade wilus Ja mõtete-pilwist kui pärlid langeb su sees.
Wäsind
Kõik mere rändajad lapsed On uinunud magama, Kui läikide unenäod Weel üksi jäänd kumama. Kõik rannad, taewas ja tähed Wee südames ühes koos — Nad üheks saand walguse mängus, Öö õitswate warjude woos. Kõik rändajad lapsed wäsind — O meri mind wõta ka, Mind oma südame läiki, Et üheks saan kõigega.