Õhtu köitis jutueied Unejätkuks puhkama, Pimedus käib wäljas ringi, laulab, nutab tuulega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad, Wanaema kustund silmad Angund pilgul waatawad. Puhkab isa, puhkab ema, Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu Talu-haldja liikumist. Peretoas kõnnib keegi, Tuli nagu wuhises, Keegi nagu waatab aknast, Tares nagu kõlises ... Pimedus käib wäljas ringi Laulab, nutab tuulega — Ööde warjud täitwad südant Üksilduse tundega. Tiksub kell ja ahju taga Kilgid tasa laulawad — Kadund aastasajad tõuswad, Pikas reas rändawad. Aastasajad kõnelewad — Kuulda üksi hingamist, Nagu unenäo sõudu, Taluhaldja hoigamist.
Eestimaa luuletused
Koju jõudes
Kesk suwe ööd kui mõttes minu salu, Üks ööpik üksi hõiskab südames, — Siis wiljawäljad, puud ja kodu-talu. Kõik ehawalgel warjuks tihenes, Ei jäänud muud kui unenägu walge Kesk põllu-ringi kastet külwades. Kui peita tahaks kodu sülle palge, Kui õnnist muinasjuttu korrata — Ja seisan wait, ei meelde tärka alge. Ma nagu koormast pean algama.
Kodu-kask
Nii hää on sinu laias warjus istuda Pääd toetades walge tüwe naale Ja kaharate okste kõnet kuulata. Su sahinas ma tõusen rõõmuraale, Mu kõrwus nagu tuljak tuline, Läen nagu kadund kaasituste maale. Nii magus kõik, kui wanaemake Wast muinasjutu ilma tõttis, Üht rõõmu külwas lunastuseks teisele. Sest witsadki su küljest ema wõttis.
Haab
Nagu lugemata ohked uppund iseendasse, Ohked seitsmesaja aasta piina teelt, Rehetare warjust tasa wälja heljund päiksepaistele, Ikka kõneledes oma hirmu keelt: Kas ei pilwed jälle tõuse katma kinni kodumaad? Kas ei kandnud ahelate kõla tuul? Ja weel unes, ehk küll wäljad rahu hõlmas uinuwad, Hädaohu sõudu kordab arglik luul. Siiski koidu kuldse kuma ärkand mängu helinas Oma sügawusi leiab sinu meel Ja kui kiirte kõne kiigub sinu lehte sahinas, Kõne wabanenud waimuilu teel.
Kaer
Siis seisis minu kullakene palwes, — Mul unus kirik, unus taewa sära, Ta juurde mõttes peitsin ennast ära. Ja tundus, laulis tasa tema süda — Üks walgus kujunes ta rinnas minu poole, Et meie armust tõuseks jätku waimu soole. Söö, täkk! Siis lähme kõlisewat kosjasõitu. See olgu ohwer: rahwa lootus nõuab wõitu!
Wiimne ase
Koiduhelgis haige kodumaa, Meile, kes meil juured sinu pehmes mullas, Kaua siiski käies oma teed Üksi jäime oma hinge koidukullas, Üksi nagu unenäo weed — Meile wiimast aset juhata. Üle halli mere laenete Nagu kuldne wirwe õhtuwiiwul sõudke Nagu õndsaid saari otsides, Oma unistuste armuhiilges jõudke Jääbumata tõustes, kustudes Üksikule ranna luitele. Üle kodu wiljawäljade Nagu õnnis hõõge kastemeelne minge, Õnnistage teri salaja Köiteks igaweseks minu laste hinge, Rinda armastuseks tulena, Jätkuks minu mure leiwale. Läheb ulgu teed siis meremees, Luite õhtulaulud meelde talle jääwad, Ei tal kaswa wõõrsil kodumaad, Unistuste armus silmad kodu näewad, Laulab hing: laew, kunas randa saad? Kodukutse õitseb südames! Läheb idateed siis põllumees, Kodulaulu laulawad tal wõõrsil tuuled, Sulatawad tundeid hõõgama — Ja mu nime leidwad jälle tuimund huuled, — Õnnistan siis läinut mullaga Oma leinawaikses südames.
Rehetare
Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind; Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud; Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind. Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud, Sind wanaks waewand nende mure otsata Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud; Ja sinu parte taga säde hõõgaja Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, — Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja. Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged!
Oder
Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd! Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa Et näeme waimus oma uhket merd, Me tulewiku põldu. Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole: Kes ial unustab meil oma hinge tuld, See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole, Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld, Me tulewiku walgus. Me pühitseme odratules oma rammu, Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud, Me mälestame seitsmesaja aasta sammu, Kus täis ei saanud meiest rööwli haud, — Me pühitseme elu. Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud: Üks tund wõib aastas weri kihada! Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud, Töö olgu ülenduseks meile üksinda. Töö, wabaduse mõrsja. Sest unustame muret, unustame waewa Ning odratules karastame werd, Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa, Et näeme waimus oma uhket merd Me tulewiku põldu.
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhkrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.