Eesti kirjanike, luuletajate luuletused

Karidel

Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leina viisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.

Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
... „Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel vihmakene üle ranna roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil' too

Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!

Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.

Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.

Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad.
Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad.
Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand,
lõunaks aga tulemeres voogas terve rand.

Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi:
peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi.
Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis,
taplus viimsed mehepojad karidele viis.

Veripilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest,
kodukarid aurasid siis kuumast inimverest.
Ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu,
kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu.

Nüüd me hundame veel udus üle tühja ranna,
igatsused igused meil hingamist ei anna.
Vihmakene vihinal käib üle ranna roo,
miski aga lunastust me hingedel' ei too...“

Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari,
millel ripub needmine kui pikse pime vari.
Vingeil, süngeil sügisöil, kui vihm sööb läbi luust,
hundavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.

Ahastus

Kui karidele paisat laevakere
mu maja täis on ahastust ja puudust.
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere
ja vihma katkisest lööb sisse ruudust.

Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust,
et vahel tormis otsin elumärki,
mus ometigi sügis aimab hulgust,
kel märja kuue all ei ole särki.

Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,

kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse sügisvihm lööb aknaruudust.

Ikalduse aastail

Me väljust üle käinud laastav kahu,
tast puutumata jäänd vaid põllukivid.
On peatund ammu tuulikute rivid
ning enam lehtreis neil ei tolma jahu.

Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes,
me külla parves murdnud hullund rotid.
Neist kihisevad kambrid, voodikotid,
kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes.

Ja kerjuseid nii palju maantee harul,
neid altmaa varjena meist mööda vangub.
Ja jälgides neid udus, vereks hangub
kuu kuri silm, kus õudseid endeid varul.

Nii minagi siit hälbin udustikku,
kus teed on soiselt vankuvad ja mädad.
Ja jättes ilma uitma omad hädad,
ma kraavi kärvan sääl või linalikku.

Taud

Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi,
kuuratas neis lööb võikalt punaseks.
All taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi märgib tunaseks.

Must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost.
Morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob, kes kokku kuivand maost.

Kaks ronka kohtunud on öisel saagil,
täis liha kurgud, sulis tuultepais;
nad tiibu kohendavad kõrgel kaagil
ning öösse kaovad siis kui paha hais.

Ees ruskab küla. Sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks.
On veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus inimnäod on muutund nõeks.

Tuul aga surma kannab aurupilvis
ja võikalt kõik neis värvub punaseks.
Taud seemet heidab ja ta mustjas külvis
me surma hingame kõik tunaseks.

Laip rannal

Sõelub kärbseid risti-põiki
pilliroos kui musta pihu.
Magusalt neid kutsub kõiki
kalda kõntsas lammuv ihu.

Roheline, vettind, ilge, —
nii tõi vool ta neeme tippu.
Katkise ta kuue külge
vähke kobarais jäänd rippu.

Laineis laostund huultenelgid
jätnud hambad õudselt irvi.
Põrkuvad neist päiksehelgid
nagu kari kuldseid hirvi.

Määndus, muhestav ta rindu,
tõotab uimastavat saaki.
Rõve kaarnarauk täis indu
kaevub sinna kui kloaaki.

Palja päälae tõmmust siidist
välgub riba valget konti.
Silmad paisuvad orbiidist,
nagu näeks nad kõrkjas tonti...

* * *

Aga tondil puudub iha
maitsta haisvat ussisööki.
Ainult noor ja priske liha
kõlbaks talle põrgukööki.

Selleta siis juba parem
säästa tuhkjaid surmasirpe,
uita kõrkjais nagu varem,
püüdes liblikaid ja kirpe.

Paaria

1

Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.

Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.

Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.

Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.

* * *

On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

2

Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.

Rabas

1

Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.

Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.

2

Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.

Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.

3

Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.

Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.

4

Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost.

Sääl ähmaseks ei-miskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.

5

Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.

Hingab külma põhivesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.

Vana sepp

Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.

Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.

Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.

„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.