Mu ilus kullakene, mis mõtled nüüd jälle sa? Pääd kumardad armsast' alla ja naeratad salaja. Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad ja mehele tahad sa.
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Lained, kuhu te tõtate
Lained, kuhu te tõttate ojakeses sulisedes, päikese vastu hüpates, lillelisel kaldal vulisedes? Meresse meie tõttame, tantsime kuldse päikese ees taeva ääre all sinades, kadudes uduvinades.
Kes meeldida tahab
Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama! Peab kandma lõpmata palju veel, peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kumardama kulla eel — peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka — tal enesel katsutaks meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, ta tõe-armastus puut'mata, üks peab nüüd kahest sündima: ta peab nüüd tõusma ehk langema!
Üks mälestus
Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda oma hinge kõrguse tunnil: kes leidis kõrgema jumala — ja põlvitas südame sunnil — see põlvitas pühal minutil ise enese hinge ette! Mis otsis ta kaugetel randadel, ta selle sai siit nüüd kätte. Sest kõik, mis suur oli hinge sees, arm võttis vastu selle: ja sääl ta teistkorda kujunes — säält andis ta tagasi jälle. Sest ikka hävitavad jõud, kui võisid kord ühendust tuua: sääl üheks saades suur oli sõud, — suurt võis see silmapilk luua.... — — — — — — — — — — Kes sellel pühal minutil läks elutähest mööda, see kustus, kadus jäljetult, kui täht, mis valgustas ööda.
Põhja reis
Jää sisse kinni jäänud on põhja piiril laev. Ei enam teda siit lahti saa inimlik vaev. Ja laevameeste liikmed on külmast kangenud. Jää, lumi igavesed — kõik lootus langenud.
Kiil
Kiil kasvab kapsale alla ja kaalikale kiil; kui liig palju vihma ehk kuiva, kasvab mõlematele kiil. Kiil kasvab kaalikal' alla ja ajalehele kiil, ja ajale kiil kasvab alla ja kirjandusele kiil. See kiil on viha ja mõru, ei lastele kõlba ta, ei kõlba ka vanadele, pääd uimastab üksinda. On kiilisid igal ajal, on kiilisid alati. Kuid ainult kiilid meil ikka — ei kaalikaid kunagi!
Vulkan
Ta viskas lõkkeid ülesse: all piinas pitsitus. Kas oli parem pilve all kui ma sees kitsikus? Ta jahtus ära, langes tuhk maa pääle maha. Nii taevani tõusnud kirge näed rämpsuna maas — kivikski kerge!
Merehädaline
Laev eksind põhja merele, ta mehed meresse langend — üle jäänud on üksainuke, külmast sellegi käed kanged. Ei laeva jõua ta juhtida, pool omapääd luusib see veedel. Ei laeva jõua ta juhtida, laev sõuab juhuse teedel. Siis lõuna poole pöörab sõit kui puhub põhjatuul — ah väike, väike seegi võit, ei rammu tüüripuul. Laev uitab ümber omapääd, laev uitab ümber umbkaudu ja leiab vett ja leiab jääd, ja laine lõhub laudu. Kui aga puhub lõunatuul, toibub mees tüüripingil, käed püsiksid nüüd tüüripuul, keerd-ülesanne on lõunatuul tingil: Sest kuhu veab tee? Just kaugele põhja sisse! Veab otse surma südame Lõuna soe tuulekene.
Laul sellest kaduvast
Laul sellest kaduvast suvest — see on kurbline laul; laul sellest kaduvast elust — see on kurbline laul; närtsivast noorusest laul on kurbline laul; närtsivast voorusest laul on kurblisem laul; — laul sellest langenud vahvast, kurbline laul; laul sellest rusutud rahvast kurblisem laul. jah, sellest loodusesurest kurb on laul ja sellest südamemurest kaebab laul.
Sa tulid
Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike, kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa, ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus kui muusik, su komme — valgust täis. Sa tulid nagu päikene, kui hommik tulid sa. Sa tulid nagu päikene, ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene ja paistsid südame — ja kadusid kui päikene öö musta hõlmasse.