Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jäen neid vaatama: mõtlen ma: Tuli ta: lahtistel tiibadel lennuga — teine ka!
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Hellenlane ja perslane
Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal, siit leidis perslane ta lõuna ajal. „Sull' isamaa on olnud kohtus äge: nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.” „Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan, kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.” „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!”
Üks suu
Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõttis nägu, nii vagune. Ja mõttis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake!
Üks märtsi hommik udune
Üks märtsihommik udune, soos puude all hämarus. Ja poolesringis kaugele käib metsa palistus. Ja väli kaetud lumega, teed sulad, poriga nii kaugele kui näed sa — mets, udu, sulaga. Mets. Harvad, kurvad kasepuud mustavad varjuna, ja märjad oksad ripuvad alla nii nõuta. Öö nagu vastu paneb veel, tusk tume puude all, kurb, kidur põõsas kurdab teel — mis muremõte tal?
Kui tume ka kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka sa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab.
Siis kui ma laulud olin ära põletanud
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ja tume taevas, tume maa: nii armas, armas mulle ta, silm paremat ei kannata. Ja väli must ja murelik, siin vanemate minevik: kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa. Kuussada aastat läinud ta, ei ainust tähte näha saa: nii armas, armas mulle ta, meel paremat et kannata!
Hommik
Ju karjane lääb karjaga: till tall! must kirjak kõige ees, till tall! ka kostab metsa sees ja vastab niit ja karjamaa. Ju kõlab läbi hommiku üks pasun eemal: tu, tu, tu! Jõe ääres aurab lokkav hein, siit tagapool mets, mäesein, kust läheb linnatee ja kaob puude vahele — just nagu tänav silmale. Sääl tuleb naaber koormaga ja süütab piibu põlema. Käis veskil. Valgel kübaral käib mölder veskitiiva all. Kuid väljal kõnnib põllumees, muld muhe, must tal jalge ees — ja ennäe! seeme kukub ka.
Meri
Meil ukse ees lainetab meri, käib alla ja ülesse; siin laine lainet ajab, küll taga järgesti. Siin lainetab rukkiväli kuldlaineid mu õue all. Ja isa, ema ja käli nad vaat'vad väraval... Mu üle Eesti taevas on nõnda sinine ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, nii soojasti.
Ma kõndisin metsa poole
Ma kõndisin metsa poole, kus vaiklik üksildus; siin leidus mu nukker süda: mu noorus ja armastus. Ma kõndisin välja pääle ja üle kirikutee. Siit rahvas sõitis mööda, Mull' haiget tegi see. Siin tuli ta mu meelde — otstarbeta elu ja töö: kuis kurbtus köitnud mu keele kuis raugemata on öö! Ma astusin mäe pääle, kust näha võis edasi: sääl muistne aeg tuli meelde ja lossid tagasi. Sääl muistne aeg tuli meelde, sest kõigest paisus aim. Sest silmad langesid märjaks ja õieti kurvaks läks vaim. Sa mine kuhu tahad, sul ikka varemed ees, nii metsas, mäel, väljal, sa ikka nende sees!