Mind ärge austage — ei iial iganes! Üks valus vale mõiste on liikvel aja sees. Nad hirmsad on, mu laulud, ja hirmus mu süda sees, nii hirmus, nagu mu saatus — ei, mind mitte iganes! Te austage mehi, kes kasvand valguses, kes teaduses krooni saanud, kes tööl on selguses. Ja kui neid mehi ei ole, siis endil' nad mõelge, kõik voorused mõelge kokku — ei mind mitte tõesti! Kõik voorused mõelge kokku, me esivanemad, me kallid, kallid kalmud — — ja endi vanemad: Siis leiate ehk mehe, kui üles kasvate, kes oleks noorte ehe, ei, mind mitte tõesti!
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Tallinnas
On üle linna udu, ja udu on välja teel, — nii tihe, tume udu, just nagu minu meel. Ja, vana kants, sa seisad nii piiratud ududest, kui keeksid hämar ja udu kõik välja sinu seest.
Külm
Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, Lehk põhjast — tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Puu väriseb... siis naksatab — külm plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... kõik metsapaik... koit idas veripunane...
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?
Tuisk
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa. ✻ Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
Mine ära
Mine ära, mu noorus, sa — sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge — ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas — lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate rinnale haigele, rinnale haigele!
Uus ja vana
Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.
Talvine tihane
Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jäen neid vaatama: mõtlen ma: Tuli ta: lahtistel tiibadel lennuga — teine ka!
Kevade lähenemine
Tuhat nägemata silmi vaat'vad murult vagusalt, tuhat kuuldemata hääli heliseb ju salajalt. Üle laane lootus luikab, kõne-kõmin metsa pääl, üle oru ootus huikab, vaimud vaat'mas mäe pääl. Langevad nad ükskord kokku: kõne-kõmin metsa päält, ast'vad vaimud mäelt alla, kose kohin tõstab häält — siis kõik väljad valendavad, lahti iga lille silm, järve lained helendavad, ilus päiksepaiste ilm. Siis kõik kaua kannatavad nupud rõõmu-silmavees, eluvaimud lehvitavad: kevade on meie ees.
Hellenlane ja perslane
Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal, siit leidis perslane ta lõuna ajal. „Sull' isamaa on olnud kohtus äge: nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.” „Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan, kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.” „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!”