Oh minu arms emakene, oh minu kallis emake! Surnuhaud ma ise olen, astes sinu hauale. Käi minu järel! õpetasid, käi minu järel, pojake! Ei ma sinu järel käinud, — neiu jälgil, emake! Kelle jälgil olen käinud, oh ei seda tea ma, emakene, — enda jälgil, vahest võiksin ütelda. Neiu jälgil mina käisin, neiu jälgil, emake. Annaks suud ta saapa tallal', minu südant talland ta. Luule jälgil mina käisin, tuule jälgil käisin ma, hiljem, hiljem, emakene, unistasin kodumaa! Oli arm mul unenägu, laske näha edasi. Isamaa, — kui petis kägu, Elada ei tahagi. Oh mu süda, ta on haige, on nii haige, emake! Oh mu süda, ta on haige, rohtu ei saa temale. Ei ma adra järgi kasvand: teisi vendi oligi; ei ma kooli järgi kasvand: vaene olin liiati. Karja jälgil mina käisin, tuule järel, emake, — karjas ainult metsakaja — luule jälgil, emakene! Vaene oli meie talu, vaene ilma otsata, pilgata sain palju, palju, — vahest mõnda lugeda! Rehkendada ma ei mõistnud koolis, ega — eluski, rehkendada numbritega, mesikeelel — samuti! Ei ma silmakirja mõistnud, — sina olid tõsine! Ei ma roomata ka mõistnud — sa ei roomand, emake! Unistasin, muud karjased kõik teevad nii; karjas oli palju aega, aega üleliiagi. — Ei nad meie kohta ostnud, kulla kallis emake! Mättaid niitsime me ise, jäime ikka elusse. Seda tean, kuis isa talu vanast võetud võimuga: herra tema mõisa külge võttis kavalusega. Kuida asemele anti metsast kehva söödike; kuida säältki ära aeti — sööti vaja mõisale! Sääl siis nutsid, emakene: kuhu lähen lastega! Sääl siis põdesid ja kurtsid, seda kõik sain näha ma. Oh ei sindki mina tunnud, kallis, kallis kodumaa! Kust siis lagund talumaja ennast mõistab vaadata! Kõrget, suurt ma leidsin üles — sind ei leidnud, kodumaa. Palju tähti taeva süles — sind ei siiski näid ma. Kui nad mulle haiget tegid, pilkasid su madalust, emakene — siis mu süda võttis Eesti armastust! Hilja, hilja, emakene! udust olin väljas ma: hilja — hilja, emakene, varemeid jäin vaatama. Minu isamaa on vaene, oh mu hella emake; tema üle uhab laine — aastasajaid alati! Oh mu isamaa on vaene, mina ise vaene ka. Ühest on ta üksi rikas — murest, hädast otsata. Leian siiski kadund kinda, avaldan maailmale!!
Eesti kirjanike, luuletajate luuletused
Naised kangast seadvad
Naised kangast seadvad kambri akna all. Minu mõttekangas hõlju ligidal. Oh mu mõttekangas ilma otsata! Oh mu mõttekangas ilma ääreta! Ükskord oli tema veripunane, oli lumivalge, helesinine. Punane ja valge, taevasinine; südamesse paistsid tähed, päikene. Minu mõttekangas katki kärisend. Tuhatkorda temast süda värisend. Tükid tuule kaudu ümber lendavad. Kartes, õnne tundes, leian räbalad!
Nagu ilusamgi hele hääl
Nagu ilusamgi hele hääl mäe koopast kostab koledalt, haua sügavusest haledalt, kui on koolja-koorem pääl: nõnda kustub püham püüegi, nõnda närtsib surematuski, nõnda vaibub selgem tõdegi, sumbub öösse ärdam hüüegi.
Noor-Eestile
Mind ärge austage — ei iial iganes! Üks valus vale mõiste on liikvel aja sees. Nad hirmsad on, mu laulud, ja hirmus mu süda sees, nii hirmus, nagu mu saatus — ei, mind mitte iganes! Te austage mehi, kes kasvand valguses, kes teaduses krooni saanud, kes tööl on selguses. Ja kui neid mehi ei ole, siis endil' nad mõelge, kõik voorused mõelge kokku — ei mind mitte tõesti! Kõik voorused mõelge kokku, me esivanemad, me kallid, kallid kalmud — — ja endi vanemad: Siis leiate ehk mehe, kui üles kasvate, kes oleks noorte ehe, ei, mind mitte tõesti!
Tallinnas
On üle linna udu, ja udu on välja teel, — nii tihe, tume udu, just nagu minu meel. Ja, vana kants, sa seisad nii piiratud ududest, kui keeksid hämar ja udu kõik välja sinu seest.
Külm
Mets härmatises surnuvaik, koit idas veripunane, Lehk põhjast — tuleleil on see! Loom koiduvalgel kisendab, hunt, põder, metskits ägavad. Puu väriseb... siis naksatab — külm plaksatab, siis jällegi kõik surnuvaik... kõik metsapaik... koit idas veripunane...
Koidul on kõnesid palju
Koidul on kõnesid palju, tähtedel tarkusi tuhandeid, tuuledes haiguserohtu, lilledes hädadel' ohtu, südamele magusaid sidemeid, mälestusepidemeid: kellel nii palju on aitajaid veel?
Tuisk
Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa. ✻ Need lumelained väljal, nad on nii armsad, hääd, kui süda on tusas ja palav, nad jahutavad pääd. Ja põhjatuul on nii lahe, nii lahedaks läheb pää; jah isegi surm on nüüd mahe ja isegi hukatus hää.
Mine ära
Mine ära, mu noorus, sa — sind mina näha ei kannata! Mine ära, au kõrguste unistus, nagu paha südametunnistus! Mine ära, igatsus tuline, tegude himu, lootus kullane. Auline eesmärk, au varigi, minge — ülearu olete! Minge sinna, kus mehed valmivad, laulutarkade lauas istudes, vanatarkade juttu kuulates, kangelaste tegusid imestes. Minge sinna ja viibige nende reas — lootus ja tulevik on ju nende seas, kes on loodud radade rajajaks, kodule kaunile kaitsejaks. Mulle miks tulete haiget tegema, mulle miks heljute südamepiinaks te, mulle miks okkaid puistate rinnale haigele, rinnale haigele!
Uus ja vana
Ma astsin hommiku õue, tulin meeletult tagasi, kõik end'ne elu surnud, uuest' sündind ma jällegi. Kõik elu, ta oli vangis, oli raudas, ahelas, oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata ja tuhatkorda süda kokku käänab valuga. Nii igal hommikul ärkan ma uuest' sündinud. Siis uuesti ära suren, uuest' ärkan muudetud.