Must lagi on meie toal

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.

Mis tema kõik kuulnud, näinud,
ei suuda ütelda, —
kuis valu viskab varju,
kuis muudab näo ta!

Näind palju pisaraid, nuttu,
ja palju riidu ka,
nii palju, palju valu, —
oh issand, halasta!

Must lagi on meie toal
ja meie ajal ka:
ta nagu ahelais väänleb,
kui tema saaks kõnelda!

Suine tuul

Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt,
tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas,
hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi,
siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku.
Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus,
kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.
1896.

Kuis hällib ja kiigub metsa äär,
kuis õõtsub ja puhub tuul suine,
kuis lilledest lainetab heinamaa käär
siin mängib Lämmeküne.

Ja juuniõhk ja juunituul,
ja algav videvikjume,
ja õilmed kõik puhes õilmekuul,
pilv taeva all pehme ja sume.

Mis kaebad sa?



Mis kaebad sa, et polle aega
Meil, õisi pärjaks palmitada?
Löönd kandlikeled kurwale?
Kui olled mees, — rõõm mahhajägo
Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko!
Silm, üllesse!

Waat, kawwalus ja kurri teggu
So ümber püüdwad sitkeid paelu,
Mo eesti radda, sõlmida!
So poead, sedda kindlem hoidkem
Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'.
End' uskugem!

Ei polle aeg nüüd, ellast seada
Meil käed rüppe, uinistada!
Aeg ränk on, ränka tarwitab!
Tru süddamed ja õiged keled,
Tru kaljokindlad mehhemeled.
Neid tarwis lääb!


Last emma selja takka hüa,
Tal aegsast tähhendada püa,
Mis se on: temma issama!
So issama! Kas temma healed,
Ta wallohealed, wend, sa kuled?
Tal' kindlaks jä!

Tal' kindlaks jä ka surmahäddas!
Ei olle kerge se, ses aegas
Ta lapsiks ennast tunnista'.
Kas sõrmewarral teised näitgo
So peale, tuld nad süllitago —
Tal' kindlaks jä!

Ei rikkust, au ta leibas tagga
Sa püüdko! Prius ial jagga
Sull' kullakettid! Õppind sa
Pri põhja peale asset heitma
Ja õigusse al leiba söma –
Siis rõmusta!

Haige

1

Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.

Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.

Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.

Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!

2

Mind rinna vastu enam õnn ei suru,
põu viljatuna närbub armu ihkel.
Mu külge maialt kleepub kärbsepuru
ning enam tuld ei särtsa Välgu-Mihkel.

Siis tuli hingepakk ja maksahaigus ...

Kuid milleks enam tühjast lüüa lärmi,
kui juba tubaka- ning õllemaigus
on tunda Surma mõrkjat põhipärmi?