Kes meeldida tahab, peab roomama, „jah” üteldes „ei” peab mõtlema, mis teine tahab, peab tegema, peab ahelaid kandma ja — tänama! Peab kandma lõpmata palju veel, peab tundma, kuidas tal murdub meel, peab kumardama kulla eel — peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha, ei meelita ta, ei taha, ei taha, ei tahagi ta! Vaid külmalt elugi pakub ka — tal enesel katsutaks meeldida! Ja jääb ta nüüdki veel muutmata, ta tõe-armastus puut'mata, üks peab nüüd kahest sündima: ta peab nüüd tõusma ehk langema!
vabadus
Isse tahtsid
Ta watas minno otsa, silm pallus: ütle ja! Mo südda kangelt tuksus, ei lausund sõnna ma. Siis karredaste waatsin ta otsa, kindlaste: Ta läks – ei pöörnud ümber – jäin üksi taggase! Miks päik'se läige kaddund ni ühhekorraga? Kus lilled, lehhed jänud kõik omma illoga? Oh tassa — ma ei näe neid salla nuttu eest, Mis punna palgilt aeas ja rahho süddamest! Nüüd unnes tihti tunnen üht nimme tungiwad Mull' suhho – pissart pitkalt mul silmist langewad, – Näin künalt kord, mis tulli seest wõttis öönista' – Wait, südda – isse tahtsid! Nüüd waikselt kannata! –
Hallasta ja kannata
Kui näed kusgil rõhhutud Üht südda, wallust koormatud: Kas süüdlane, kas süta ta: Oh hallasta ja kannata! Waat, mäe otsas kaswawad Ni nored, rõõmsad kassepuud: Kül tihhedad nad, näggusad Ja – ladwad siiski kõwwerad. Ei tea mil, ei kuida sa. Kuid sedda mõistad arwata, Et tulehoog neid wintsutas Ja nende ladwad laggestas. Ni ello meiega just teeb. Ta lõhhub nored süddamed, Neid wõera te peal' känab ta, Mil? Kuida? Sedda näe sa! Kuid musta radda selletad. Sa waikset hawa üksi nääd: Ei, kelle sörm tend hawatas, Kui paljo südda kannatas! Rõõm ühte näggo ikka teal – Wallo käib isse tede peal. Kas süüdlane, kas süta ta: Hing' hallasta ja kannata!
Pitkalt kigub padikene
Pitkalt kigub padikene Möda jõgge eddase – Mõttes padi ärel istun, Watan mahha laendesse. Pealt kül hiilgwad, päwa paiste Armsaste neid kullatab, Kuldne wessi ellal wisil Allapol' mind melitab. Agga kül ma tedda tunnen! Pealt ni kenna, wagga ta: Al ta pohhi surma, waewa, Kolledust saab warjama. Jõggi, nago armokene, Nago Tio olled sa: Se ka mõistab naeratada, Ellast', armsast melita'. Ärra ussu, ärra ussu Wagga silmanäggo sa – Wallusalt oh pärrast tunned, Kuis ta mõistnud walleta'!
Te lahti!
Te lahti, arm, nüüd omma süddant, Waat, tulnud jälle kewwade, Ja temma terrad, õied, laulud Meid terretawad ueste. Te lahti, arm, ka omma süddant, Külm, lummi kaob päwa eest: Lass' armo päikest sullatada Ka külmad hangud süddamest! Te lahti, arm, ka omma süddant, Noor tuul kõik hüab õitsele: Lass' tõusta rinna põhjast õilmed Ka, armoõilmed üllesse. Te lahti, arm, ka omma süddant, Waat kuida lomus tõttada Kõik püab, enne talwe külma Täit suwwerõmo maitsema! Oh kas siis süddant üksi tahhad Wait jätta, tuimaks, armoke? Oh soenda tend, ellul' süta. Te lahti, lahti süddame!
So priust ollid matnud
So priust ollid matnud Nad, pühha issama, So kube enda wahhel Nad wõtsid jaggada; Ja ädikast sull' andsid Nad suhho, seadisid So haua äre hoidjad – Siis rahhus hingasid. Ja kaugelt seisid kartes So lapsed walloga – Ei sõnnaga nad julgend So haual' astuda. Sest pitser olli pantud Ta peale wäggewast Ja õues õitses öse – Ei nähtud tähhekest. Waat – ellokoide tõuseb – So haua ärele Üks ingel astub äkkilt: „Nüüd tõuse üllesse!“ Ja surmakiwwi wereb, Koit särrab, naeratab – Noor prius walges rides, Mailm, sind terretab! Ja passunad ja kandlid Tal' wasto hõiskawad, Ja rõmoperlid silmas Tend wastowõttawad! Ja „Hosianna!“ kõllab So läbbi, issama – „Sind armo Jummal, kiitgem! „Sa wõtsid hallasta'!“
Kül tahhaks nad!
Kül tahhaks nad sind heita End' jalgil', issama, Ja sinno kaela otsa Siis naerdes astuda. Kül lustiga so hawu Nad lahti lõhhuksid, Kül kis'des wannu wermeid Nad rõmust hõiskaksid. Weel waimosidded kanged On, mõegad terrawad So waenlastel – raudmeled, Ja keled libbedad. Sind agga hoiab kangelt Tru kässi! Põllema So keskel sütas künalt – Waat – et ei kustu ta!
Oder
Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd! Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa Et näeme waimus oma uhket merd, Me tulewiku põldu. Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole: Kes ial unustab meil oma hinge tuld, See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole, Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld, Me tulewiku walgus. Me pühitseme odratules oma rammu, Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud, Me mälestame seitsmesaja aasta sammu, Kus täis ei saanud meiest rööwli haud, — Me pühitseme elu. Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud: Üks tund wõib aastas weri kihada! Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud, Töö olgu ülenduseks meile üksinda. Töö, wabaduse mõrsja. Sest unustame muret, unustame waewa Ning odratules karastame werd, Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa, Et näeme waimus oma uhket merd Me tulewiku põldu.
Noore kotka laul
Mõtte kaljudel! Sääl kus laulawad kõrguste tuuled, Kiiguwad õhkude kuulmata luuled. Awarus naeratab — Põrmule surm, — Sääl minu kodu! Tunde mägestik Heliseb, kõliseb taewaste poole! Hingan sääl läikisid tiiwade hoole Kohinaks paisuda, Käia kui torm Tühjuste üle. Kilke kõrgustes! Õnnis, kes tühi ei seisa kui kesa, Õnnis, kel armus ja tarkuses pesa! Kisawad waresed — Wuhiseb surm Tühjuste üle!
Orjade koor
1
Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?
On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.
Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks —
pääasi on olla prii.
Egiptuse leib ja humal —
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.
Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja tema seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.
2
Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'.
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
Vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!