üksindus

Õhtu kodu-talus

Õhtu köitis jutueied
Unejätkuks puhkama,
Pimedus käib wäljas ringi,
laulab, nutab tuulega.

Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulawad,
Wanaema kustund silmad
Angund pilgul waatawad.

Puhkab isa, puhkab ema,
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu
Talu-haldja liikumist.

Peretoas kõnnib keegi,
Tuli nagu wuhises,
Keegi nagu waatab aknast,
Tares nagu kõlises ...

Pimedus käib wäljas ringi
Laulab, nutab tuulega —
Ööde warjud täitwad südant
Üksilduse tundega.

Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulawad —
Kadund aastasajad tõuswad,
Pikas reas rändawad.

Aastasajad kõnelewad —
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu,
Taluhaldja hoigamist.

Mu tuba on wäike…

Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel
Ja süda nii üksinda, walus;
Öö tasane ligineb pilwede teel,
Õhk jahe kui sügise salus;
Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed,
Kus laulawad laened ja mängiwad weed,
Ja wiibib mu kullakene.

Sääl laulawad laened ja mängiwad weed
Ja sätendab meri ja päike,
Sääl särawad soojuse, walguse teed,
Sääl armsate silmade läike,
Mis waigistab mõtteid, waigistab meelt
Ja liigutab rõõmule waikinud keelt —
Sääl, kaugel, mu kullakene.

Kõik mõtted ju saatsin ma ühte teed,
Kõik mõtted kauguste randa —
Ei rauge sääl laened, ei wäsi küll weed,
Ei armu nad siiski saa kanda ...
Mu tuba on wäike ja kurblik mu meel,
Öö tasane ligineb pilwede teel...
Ei kunagi tule, mu armas.

Meile üksikuile

Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.

Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.

Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.

Paaria

1

Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.

Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.

Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.

Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni „Hotell-Euroopas“
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.

* * *

On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jälgib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

2

Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.

Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.

Ahastus

Kui karidele paisat laevakere
mu maja täis on ahastust ja puudust.
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere
ja vihma katkisest lööb sisse ruudust.

Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust,
et vahel tormis otsin elumärki,
mus ometigi sügis aimab hulgust,
kel märja kuue all ei ole särki.

Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,

kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse sügisvihm lööb aknaruudust.

Magaja

Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.

Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.

Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.