Kui päwa kärra aega Ei ann'd sull' palwele, Siis asto pimme's õue Ja wata üllesse: Waat, waggusi nad hiilg'wad Ja waatwad üllewelt, Sind terratawad tähhed Kui Issa silmad sealt. Ni päwad, kuud, ni aastad Neid näggid üllewel, Ni päwad, kuud ja aastad Neid näwad hiilgwad weel. Kuis annab se sull' jõudo, Kui ühhes silmaga Sa tähtis taewa pole Wõid süddant üllenda'! Se kässi, kes neid seadis, Et korra möda nad Kõrg' taewa lautussel Seal lendwad, pirawad: Se wäggew kässi hoiab Ka mind siin mulla peal; – Tal kuulda ingli kannel – Ja pessas linno heal. Ma tean: ta – kas päwal Mind kärra kurwastab – Kord waikset õhtorahho Mull' koddo walmistab. Ja rindus süddant tassa Heal püab waigista': „Hing, kannata ja ota – „Sa pörad koeo ka!“
töö
Ju kadunud on wana…
Ju kadunud on wana, uues ilus Ju tõuseb elu üle rusude! Näe, päikse poole mullapinna wilus Uus püüe leidnud rada ülesse. Kus surus jää, kus aina lumi lasus, Nüüd wõimul liigub ader tuline; Kus murehelin raagus okstes asus, Sääl kohiseb nüüd lausa kewade. Pääd tõstke üles päikse poole, üles! Õnn sätendab ju waimukoidu süles; Teed wõtke, nagu kewadised weed! Pääd tõstke! Ehitame koda! Tööle! Siin elu wõitis, lõppu tegi ööle! Ei wäsi mees, kes leidnud oma teed!
Oder
Siis unustame muret, unustame waewa ning odratules karastame werd! Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa Et näeme waimus oma uhket merd, Me tulewiku põldu. Siin tõstwad meestepojad kannud päikse poole: Kes ial unustab meil oma hinge tuld, See olgu kõlkaks jäätud, lõbuks tuulde soole, Sel ärgu osaks saagu meie kodu muld, Me tulewiku walgus. Me pühitseme odratules oma rammu, Ja hingeääsil mõõgaks walmib higiraud, Me mälestame seitsmesaja aasta sammu, Kus täis ei saanud meiest rööwli haud, — Me pühitseme elu. Sest lööme kokku ühenduse leegis kannud: Üks tund wõib aastas weri kihada! Me rahwa süda kütkes meel, see hauda pandud, Töö olgu ülenduseks meile üksinda. Töö, wabaduse mõrsja. Sest unustame muret, unustame waewa Ning odratules karastame werd, Sa kanna, püha waimustus, me elu laewa, Et näeme waimus oma uhket merd Me tulewiku põldu.
Vana sepp
Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.
Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.
Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.
„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.