Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
külm udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastasajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.
surm
Ristimine
Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
ozooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prahvatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas hirmsam kui Meduusa pää
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kus närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta läikiv õlg,
tõugatuna laualt puruneb üks kruus.
Tantsi, tantsi veel, et kestaks hull neuroos,
et me naerdes kustuks Lethe jäises voos.
Blasfeemiline ballaad
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu —
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, —
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.
Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,
ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.
Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,
kuigi mõte juba kompas kaaki.
Kui tal' timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
„Vennad hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!“
Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,
tõmmust kerest välja lendas hing.
Võimsalt saluteeris talle kõu,
lahti põrus põrgu leekiv õu.
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
Taud
Tuul rabast mustjaid kannab aurupilvi,
kuuratas neis lööb võikalt punaseks.
All taludes kesk hävinevat külvi
taud inimesi märgib tunaseks.
Must surnuvanker välja sõitnud kuurist
ja kogub koolnuid sompjast põlluvaost.
Morn kutsar ees tal haiseb denatuurist
ja loomi taob, kes kokku kuivand maost.
Kaks ronka kohtunud on öisel saagil,
täis liha kurgud, sulis tuultepais;
nad tiibu kohendavad kõrgel kaagil
ning öösse kaovad siis kui paha hais.
Ees ruskab küla. Sünkjal tuliriidal
laip laiba järel pikka hõõgub söeks.
On veripritsmeid igal uksepiidal
ja suitsus inimnäod on muutund nõeks.
Tuul aga surma kannab aurupilvis
ja võikalt kõik neis värvub punaseks.
Taud seemet heidab ja ta mustjas külvis
me surma hingame kõik tunaseks.
Laip rannal
Sõelub kärbseid risti-põiki
pilliroos kui musta pihu.
Magusalt neid kutsub kõiki
kalda kõntsas lammuv ihu.
Roheline, vettind, ilge, —
nii tõi vool ta neeme tippu.
Katkise ta kuue külge
vähke kobarais jäänd rippu.
Laineis laostund huultenelgid
jätnud hambad õudselt irvi.
Põrkuvad neist päiksehelgid
nagu kari kuldseid hirvi.
Määndus, muhestav ta rindu,
tõotab uimastavat saaki.
Rõve kaarnarauk täis indu
kaevub sinna kui kloaaki.
Palja päälae tõmmust siidist
välgub riba valget konti.
Silmad paisuvad orbiidist,
nagu näeks nad kõrkjas tonti...
* * *
Aga tondil puudub iha
maitsta haisvat ussisööki.
Ainult noor ja priske liha
kõlbaks talle põrgukööki.
Selleta siis juba parem
säästa tuhkjaid surmasirpe,
uita kõrkjais nagu varem,
püüdes liblikaid ja kirpe.
Rabas
1
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
2
Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.
Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.
3
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
4
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks ei-miskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
5
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
Hingab külma põhivesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.
Eleegiliselt
1
Meeletult raiskasin tuulde
saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
hoida neid enam ei vääri?
2
Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.
Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.
Milleks mulle tiivad…
Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?
Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?
Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm,
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?
Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.
Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.