Öösse ära kadus vanker vurinal, udu sisse, tee pääl, tähtis taeva all. Ühes ära kadus minu süda ka. vankri vurinaga sõitis minema.
süda
Looda!
Kewadine öhk on jälle ärkand! Mis nii kaua talwe waipas hingand Igal pool nüüd hõiskab, lehwitab. Noored lootused ja noored laulud! Waene süda — unusta kõik koormad, Looda aga! Kõik nüüd paraneb! Ellast' päik'se terad teretawad Lille nupusid — need õitsel' lööwad; Laulu löo ülesäratab. Mägede peal', oru pohja tung'wad Laul ja päike – unusta kõik koormad, Süda! Looda! Kõik nüüd paraneb! Taewa anned; päike, öhud, healed, Kõik sind kosutada, süda, püüdwad, Terwist anda sull' kõik igatseb. Lase sisse uue elu terad, Unusta kõik wanad wermed, koormad! Looda! looda! Kõik nüüd paraneb!
So oma südant
Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Kaks algust
Kaks algust minus: Süda ja mu liha. Neid ühendand on armastus ja viha. Käib ingel ühes majas saatanaga. Too ohvrit jumalalle, naine vaga, Too ohver verivalge altarille! Oo! ära seisa templi uste taga. Too tall, kes veristet, too lille. Sest rõõm on ohvrit tuua jumalille Ja süda ära anda küsimata. Too ohvriks oma liha saatanalle, Õisroosa ihu anna kiusajalle: Tund tunni järgi sulab püsimata. Su lapse ihu õitseb rüsimata. Oo, tee tast ohver saatanjumalalle! Siis laulda tahan ajaks igaveseks Su ilu, mis on antud üürikeseks.
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Rahhuto
Mis teed, mo südda, mis tuksud Ni kangelt rindus mul? Kas targemad kord ei tahha Siis mötted tulla sul? „Meid kahjo targaks teeb“, ütleb Jo targa rahwa keel: Mo südda – mis kahjo sa näggid! Ja olled sesamma weel.