1
On kõrtsikoopad pärani kõik lahti,
vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib.
Nüüd viimne tuli löögem elu tahti,
mis ruttu maha käib.
Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
2
Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,
nad lammutet on haisvaiks orjahüteks.
Me oma kulla vahetanud vaseks
ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.
Ja muinaskuningate troonisaalis
nüüd asub trahter, laeni õlleaurus.
Ja kunstimõtet Kölni katedraalis
võib leida vaid veel purjus bakalaurus.
3
Mu pingul närve nagisevail traadel
taas karglevad kõik meelte kirkad klahvid.
Nüüd välja templeist leinarõivas aadel,
sääl täna pidutsegu purjus ahvid!
Aprill, aprill! Taas kire purpurtoogas
ma joon ja märatsen kui Caracalla,
et homme haigena ja reumast loogas,
eelkevadega sõita rentsleist alla!
4
Mu pulss su pulssi tuikab hirmsa jõuga,
sust veremaik mu kurku tõusnud vahe.
Löönd jälle lõkkele mu elutahe,
mis kaua tühjalt lõgistanud lõuga.
Taas kiretõrvikute loitval kumal
mu värsilained veriharjatavad
ja sinu auks, mu puhkiv ebajumal,
„hurraa, hurraa!“ nad kooris karjatavad.
öö
Kui mustavad udud
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, —
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.
Oli sügis
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma.
Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.
Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...
Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel taob süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
peab kaua käima, kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Aleksander Blokk
2
Öö. Latern. Apteek. Tänav tühi.
Helk müüril mõttetu ja tuhm.
Kui tahad — edasi veel rühi:
siit ringist ei vii ükski uhm.
Kui sured — algad vanal plaanil
ja korduvad kõik tuntud lood:
öö, jäine virvendus kanaalil,
umbtänav, latern, rohupood.
3
Öö. Kustund aknad. Üks vaid hõõgub ruut.
Sääl soigub unes rohukaupmees — juut.
Kuid kapi ees, „Venena“ millel silt,
on kummardumas võigas hirmupilt.
Skelett, mil rippu rüü kui varnapuul,
sääl miskit otsib irvitaval suul.
Käes! Hetkeks aga varises ta hoid
ja pöördus kriiksuv kolp. Apteeker loid
end upitas, kuid samas norskas taas.
Tol ajal luustik, hõlmas mürgiklaas,
naispaaril' seda pakub ninatumal'
all tänaval, hõõglaternate kumal.
4
Uni muistne: müüri sakist
lampide näed välgatust.
Sääl — vaid vesi pigimust,
säält sa leiad unustust.
Vari nurgast peidetust,
samas teine möödub sust.
Naiserinna vilgatust
näed — ning õit, mis punab frakist.
Vari teine — rüütel sirge,
või ehk mõrsja kirikust?
Kiiver, suled. Pale, kust
õhkub laiba tarretust.
Hoovikella kime kukk.
Väravas ju kriiksub lukk.
Üle läve lõbunukk
roimariga kaob täis kirge.
Tuul ent undab jäine, viiliv.
Öö on tühi, pime, võik.
Ülal vilgub aknalõik.
Ükstakõik...
Vesi pigina on must.
Säält sa leiad unustust.
Kolmas kuju. Sina kust,
sina, varjust varju hiiliv
5
Rikka käes taas au ja võim,
kehv see vaevleb varjus.
Paistab kuu. Ta kiirte lõim
hiilgab majaharjus, —
meeltepinget lahendab,
teravjooni mahendab,
heites oma uima
kiviriiki tuima.
Kõiges aga peituks patt,
kui ei oleks kuningat
kaitsmas tõtt ja trooni.
Ära otsi ent paleed,
sõbra südamesse teed
ega kuldset krooni.
Puistudest ta tuleb tumm,
ringi laternate lumm
öösse laotet.
Rätiräbal kaelas tal,
jäiseks irveks mütsi all
hambad praotet.