Üks peni istub, nurka kükitud, Nii vesisilmil vaatab, ihatseb. Laud täis on sööke lükitud, Peab pidu inimene, lihatseb. Üks nukker peni vahib, niutsatab. Suu jookseb vett ja soolik koriseb. Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab. Sööb inimene, juues koriseb. Oo, nukker peni, ma nii samuti, Nii samuti kui sina alati Suurt tunnen nälga, janu, valugi, Saan õnne ma niisama palati. Kurb sõber, peni, mina sinuga! Ma inimene väes jõuetu. Oo, hunda, hulu ühes minuga: Sa ses, ma teises näljas nõuetu.
nälg
Ikalduse aastail
Me väljust üle käinud laastav kahu,
tast puutumata jäänd vaid põllukivid.
On peatund ammu tuulikute rivid
ning enam lehtreis neil ei tolma jahu.
Öös huikab mardus. Rohket saaki haistes,
me külla parves murdnud hullund rotid.
Neist kihisevad kambrid, voodikotid,
kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes.
Ja kerjuseid nii palju maantee harul,
neid altmaa varjena meist mööda vangub.
Ja jälgides neid udus, vereks hangub
kuu kuri silm, kus õudseid endeid varul.
Nii minagi siit hälbin udustikku,
kus teed on soiselt vankuvad ja mädad.
Ja jättes ilma uitma omad hädad,
ma kraavi kärvan sääl või linalikku.