Nüüd laske märatseda vaid ja surra
Ja vandu, saatanlikult hirvitada:
Oo, idioot, kes usub: armastada
Võib naine, et ta südameid ei murra.
Oo, narr, kes usub: ilu siin võib loita,
Kui oma elu suudad selleks anda,
Kui lõpuni kõik jõuad ära kanda,
Et ülev rõõm ses elus veel võib koita.
Oo, elu, virtsamere haisev lokse!
Oo, õud, oo, jälkus, kõige määndamine!
Oo jamps, oo hullumeelne sonimine!
Oo, maailm, purjus jumalate okse!
Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua.
Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua,
Et raipeist haiseks jumalate padu.