Üks peni istub, nurka kükitud, Nii vesisilmil vaatab, ihatseb. Laud täis on sööke lükitud, Peab pidu inimene, lihatseb. Üks nukker peni vahib, niutsatab. Suu jookseb vett ja soolik koriseb. Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab. Sööb inimene, juues koriseb. Oo, nukker peni, ma nii samuti, Nii samuti kui sina alati Suurt tunnen nälga, janu, valugi, Saan õnne ma niisama palati. Kurb sõber, peni, mina sinuga! Ma inimene väes jõuetu. Oo, hunda, hulu ühes minuga: Sa ses, ma teises näljas nõuetu.
kurbus
Kurbtus
Kõik walged teed, mu walged teed on läinud, Kesk halli udu uppund walged teed! O siduksid weel päikse tulekeed Mind okastikku, mida süda käinud. Mu walged teed kesk walu-lagendikku Mu tundeid mälestustes suudlewad, Weel üksi igatsuse sala päikse-sõnu Mu lauludele kullaks külwawad.
Sügisesel kuu-walgel
Kuu kurwal walgel kõnnin, Läen uupi edasi; Kõik uppus kõlinasse, Öö uni ja palwegi. Mul oli armas päike, Ja õnnis kiirte-tee, Ees tuhat õnneranda, Käes kepiks kewade. Nüüd nagu kütkes käsi, Jalg tõrgub sammuda; Mul kõlin koormaks kaasas Täis armu, koduta. Kõik uppus kõlinasse, Läen uupi edasi — Ja sügis, koltund lehed, Mul meeles alati.