Maalt välja aetud, eksind kõrbe rajal, siit leidis perslane ta lõuna ajal. „Sull' isamaa on olnud kohtus äge: nüüd juhi Hellasesse kuninglikku väge.” „Kui õhtust tõuseb päev: siis koju sõidan, kui lõunast: siis ma Hellast teile võidan.” „Ei, võõras! Sinu kuld mu ustavust ei murra, ma olen greeklane — mind lase nõnda surra!”
isamaa
Kui tume ka kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka sa soovide siniranda. Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — ja liigub ja loob ja lehvitab ja kaunid radasid rajab, su rahva koda see ehitab ja põlvest põlveni kajab.
Ta lendab mesipuu poole
Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole; ja tõuseb kõuepilv ülesse — ta lendab mesipuu poole. Ja langevad teele ka tuhanded: veel koju jõuavad tuhanded ja viivad vaeva ja hoole ja lendavad mesipuu poole. Kuis süda mul tuksud sa rahuta, kuis kipud sa isamaa poole! Kesk kodumaad — siiski nii koduta, mis ihkad sa tema poole! kuis püüad sa välja kahtlusest, kuis ikka leiad sa tema eest, kuis rõhub rusuja voole sind, tungides tema poole! Oh sina, kes oled sa väljamaal, kuis õhkad sa isamaa poole! kes väljamaal oled raskel a'al — kuis ihkad sa tema poole! Ja puhugu vastu sul surmatuul ja lennaku vastu surmakuul — hing tõuseb isamaa poole! Ei ole sa, süda, väljamaal, kust ihkaks sa kodu poole. Sa oled kodu, kesk isamaa raal ja otsid teed tema poole. Teed otsin, oh teed otsin ma ja suren ja ärkan tund tunniga: kuid kuhu mind viskab ka voole: hing tõuseb säält sinu poole.
Ma lille sideme võtaks
Ma lille sideme võtaks — sind köidaks sellega, sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa! Ma taeva sina võtaks, võtaks päikese särava, võtaks eha, võtaks koidu — sind köidaks sellega. Ja armastuse ma võtaks, võtaks truuduse, aususe ka, ja köidaks sellega ühte sind, kallis kodumaa. Ja vere sideme võtaks, võtaks venna südame ma — ja köidaks sellega ühte sind, õnnetu Eestimaa!
Teretamine
Argselt astub sinu ette, Eestirahwas, isama, Laulik; usaldab so kätte Lauloannet pakuda. Mis on widewikul hüüdnud Õhto eesti linnuke: Eesti kõrw on kuulnud, pannud Eesti käsi ülesse. Palub: lahkelt wastu wõta Nõdra keele sõnakest! Truuist hingest tuleb tema, Eesti meelest, südamest! Öpik, mine, leia sõbru, Emajõe linnuke! Ja mis südamest tuln'd, mingu Jälle mingu südame!
Emmajöe kaldal
Oh Emmajõggi, — ma jälle So laenid terretan! Oh Emmajõggi, — ma jälle So lehk'wat kallast nään! Sa jälle süddant rõmul', Suud laulul' ärritad, Sa pühha Eesti jõggi! Kuis mõtteid laenetad! Oh Emmajõggi, kus õitseb Weel Wannemuinse keel, Kus temma laul ja kannel Meil' järrelhüüdwad weel; Kus Kalewide sõnnad Ja teggud mälletab Noor põlw ja wanna surust Neis mele tulletab; Kus kõrged sambad tõuswad Ta haualt üllesse Ja waimo walgust wälk'wad Mo Eesti piirdesse, – Oh Emmajõggi, kül näggid Sa aasta-saddades Mo Eestimaad pea õnnes Ja kibbedas silmawees, Ja orjakütkeid kandwad Ja rõmus hõiskawad — Ja mis aeg toob, ka sedda So laened weel mattawad. Neid isse agga waikselt Sa wolad, ligutad, Nääd rahwa põlwed tõuswad Ja jälle kadduwad. Kes agga so kõnnet mõistab, Sel' mõnda kulutad Sest, mis sa aea lendul Näin'd, kuled, teada saad. Oh Emmajõggi, ikka Sind südda ka terretab, Nipea silm so pühha Ja kuulsat kallast nääb! Ja sinno laened laulwad Mull' unnewiit kord ka — Lauliko haua lilled Neilt kaugel ei õitsenda!
So oma südant
Miks tahad sa maailma Auu, kiitust otsida? Kui pöhk nad pöörwad kõrwa Töest iga tuulega. So oma südant muuda End' pühaks koeaks sa: Sealt arusaamist nõua, Mis kusgilt leia sa. Kui õigust tegid, ärgu Maailma tänu ön Sull' olgo; parem tänu So tegu ise on. So kõrwa ika leidku So wenna häda heal, So süda lahti olgu Ta walul' igal a'al! Ja kui ei keegi aru So hingenutust saa, — Ei pea neid sa pölg'ma, Seepärast wihkama; Üht paika leiad ikka: So oma südamet — Sa, kuhu teistelt kõrwa Wõid peita silmawet. Kui mõistad õiget wiisi Ta sõna kuulata', Ta rikast wara pruki: Tõest, õnsam oled sa Kui rahwa hale meele Ja rõõmukisa al! So südames — seal oled Sa õigel isamaal!
Mo issama, nad ollid matnud
Mo issama, nad ollid matnud Sind raske, musta kattega, – Muud hawatud mapinnast tõusnud, Kui werrelilled, õitsema. Ja ahhelas sa ennast wäänsid, Ja orjaikkes ohkasid, – Ja waikseks, waiksemaks siis läksid – Siis unnesurma hingasid! Kuussadda aastad lend'sid möda, Ei ellotähti annud sa — Kuid immelikkult kõndis, tassa Üks muistne jut weel ülle ma: Kuis enne pri so rahwas olnud, Kord Kalewide wapper kond, Ja kuida omma põhja pinnal Kord Eestirahwas pessitand. Ja kus so pissar mahhalanged, Sealt laulud tõusid üllesse, Ja taewa linnud rääksid, pilwed, So wallust teine teisele; Ja tuuled kõnned wasto wõtsid, Neid kandsid põhja pirile, Kõrg' kiwwihonest sisse tung'sid Nad ühhe issa süddame. Üks sõnna läbbi ilma kõllas Et õnnes hõisk'wad miljonid: „Ma tahhan, et pri minno rahwas –“ Ja orjaikked langesid!! Pri omma pinnalt jälle leiad Nüüd Eestirahwa pessakest Ja õitsew Eestima, sa hüad: „Au Aleksandril' iggawest!“
Issama, usk, rahwas!
So issama, so usk, so rahwas – Kas tunned kusgil kallimat? Kas tead sõnna, mis weel tungi Wõib süddamesse kangemalt? So issama, so usk, so rahwas! Se sinno üllem warrandus Ei ööd sul, päwa melest mingo, Ei õnnes egga õnnetuss'! So issama, so usk, so rahwas! Kui ial aeg on, tulleta' Neid sõnnu mele – nüüd ta tulnud! Nüüd astu ette hoidmatta! Nüüd ärra wässi üllespole Sa üllenda' kät, süddant, meelt! Nüüd ärra jätta troni ette Sa kanda kanget palwe keelt! Mo issama, mo usk, mo rahwas, Mo pühha, kallis emmakeel! Et otsani mo ommaks jääksit', Et hallid juuksed nääks teid weel! Oh armo Jummal, kedda inglid Ja lilled wäljal hüawad: Lass' pri, lass' tru, lass' wagga nähhä Mind surres weel mo issamaad!
Mötted Tom-mäel
Waikselt sinno haual seisan, Kalewipoeg, alla watan Kaugel' taewa pirine – Mõtted tõuswad nago pilwed Süddames, kui tuulest aetud Lend'wad möda kireste. Aasta tuhhanded on läinud, Tulnud; tuul ja päike teinud Tööd so pinnal, Eestima: Mõnda kül nad mahhamatnud, Kül, oh kül meil' siiski jätnud Muistset meele tulleta'! Wannemuine, laulo-jummal, Sinno laulolehkaw kannel Hellises siin põhja peal! Siin kus, Kalew, sinno lapsed, Kanged Eestikännu wössad Käisid, kostis temma heal. Lind ja pu ja metsalomad – Neil kõik ollid laulohealed, Sõnnad suus neil ellamas. Õnnest räkisid ja rahhust, Kewwade ja talwe rõmust, Priuss'ellust issamaas. Kula – pohja tuled hüüdwad, Õhto willud willistawad, Hommiko külm kähhises! Mõeka nään ja legid tõuswad, Kiwwimürid üllendawad, Lang'wad aastad' aegades. Sõdda pikkas werrerides Sõidab tulleratta wankris Sinno pinnal, Eestima! Temma sammul haigus astub, Orjapõlli kütkeid tõstab Ristilödud kujuga. Kalew, sinno haua pinnal Tõuswad mürid ristiussul', — Laulojummal, loja lääd! Sinno lapsed lõga kandwad, Waenlaste ees kummardawad, Werd ja häbbi nuttawad! Õigus, kus so koddo jänud? Silmaweega selga pöörnud Ollid sa mo issamal'. Piits ja werri wallitsesid! Orjaleiba nuttes murdsid Eestirahwas Eestimaal. Armo Issand, kelle nimmet Innimeste teggud püüdnud Teota', ta hallastas! Ühte inglit satis temma Üllewelt, se armus kässa Sinno ülle lautas. Aeg, ta tassasemaks teinud Wallo, wermeid parrandanud, Priust tonud taggase, – Waimo ümbert waip on langend', Seaduss' tulli leki lönud, – Eks nüüd laula rõmule? – Puud ja õilmed katwad põhja, Kus kord tulli Eesti külla, Maad ja perret häwwitas; Willi õitseb surno pöllal; Werretilgaist niiske mullal Hiilgab punnamasikas; Lind ja lehhed, Emmajõggi! Hea, kurri, arm ja wäggi: Sest kõik keel teil kõnneleb; Weel teil laulu suus ja sõnne, – Agga tassa, tassa kõnne Hüab, – öset armastab! Eestima, mis weel sull' antud Üllewelt, sull' peale pantud: Kes kõik teaks üttelda!? – Kõrged pilwed ruttu käiwad, Warremedes linnud hüüdwad – Wait ja mõttes seisan ma...