Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
eleegia
Eleegiliselt
1
Meeletult raiskasin tuulde
saatuse kaunid kingid.
Mustemaks päevast päeva
silmi all muutuvad ringid.
Milleks veel küttida kunsti
säravaid mantliääri,
kui minu vabisev käsi
hoida neid enam ei vääri?
2
Hirmus on elu — ta nõuded ei tunne piiri.
Surm vaid me püüdeisse leebemaid heidab kiiri.
Kuidas ka saatuse nükked meid jalust ei raba:
Hadese värav on ikka ja kõigile vaba.