Nüüd head ööd, mo armoke, ja magga rahhoga! Kel kodda taewas, inglid sind keik wötgo kaitseda, Ja saatgo und so kulmo peal' Ni ellaste, ni tassa teal. Nüüd head ööd, mo armoke, ja nägo unnes sa, Kuis, ehk kül, kaugel, hoiad mind so armopaeldega, Kuis südda sinnus üksine Ta lööb ja tuksub pääw ja ö! Kül öpik hüab wössades, ku paistab wagguse, Ta helle läige ullatab so waikse kambrisse, Sull' toob mo polest head ööd – Ma könnin üksi kauget teed!
Öhtul
Öues armsast linnud laulsid, Maggama nüüd jänud nad, Tiwa alla pead matsid, Pessas ellast uinuwad. Luhhalt hüab üksi weel Rohhotirtso helle heal — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Õues armsast lilleöied Nikkutawad körre peal, Maggawad, ku paistel hing'wad, Maggust und nad näwad teal. Õunapu ka uinistab, Õits'waid oksi ligutab — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Unni tulleb uddojälgil, Läbbi akna watab ta, Kas ehk lapsoksed weel kusgil Üllewel peaks ollema. Kus neid leiab ärkselt, seal Tassa heidab kulmo peal' — Lapsoke, sest heida sa. Rahhulist ka hingama!
Lenda!
Lenda lõo, lenda linno Ülle metsa päwa, ööd! Sõnna armokessel' kanna, Kes ni kaugel kõnnib teed: Ütle, kuis ni kangelt koormab Murre süddant, hinge mul; Rägi, et ma rahho leia Ööd ei päwa kussagil. Lenda lõo, lenda linno Ülle järwe, ülle ma! Ütle, et kui kaua wibib, Surmale saan langema. Haua künkal rohhokõrsi Taew wihm siis nisutab — Haua kõrwalt sinno laulul Peig mind muido terretab!
Keik muutnud
Kas üsna melest ärraläinud, Se tund sul üsna unnund, mil Mo körwas koddo punna palgil Sa seisid körge kasse al? Seal hüdis öpik, lilled köik'sid Ni ellaste, kui kulaksid Nad sinno sönnu, tähhed körgelt Kui meie önnest ossa said! Nüüd? Teiseks, teiseks keik on muutnud! Sest sinno südda teiseks läks! Ei laula lind, lil ammo närtsind, Ja tähhede hulk alla läks. „Mikspärrast?“ pärrid sa – oh küssi So omma süddant, armoke, Ja kula! kula! kul ta kostab: „Eks katta mind ka pimme ö?!“
Ja öues on kewwade
Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
Mis kaebad sa?
Mis kaebad sa, et polle aega Meil, õisi pärjaks palmitada? Löönd kandlikeled kurwale? Kui olled mees, — rõõm mahhajägo Neil aegil! Meel meil tõdde püüdko! Silm, üllesse! Waat, kawwalus ja kurri teggu So ümber püüdwad sitkeid paelu, Mo eesti radda, sõlmida! So poead, sedda kindlem hoidkem Weel kolko! Üht meelt põhjaks pandkem'. End' uskugem! Ei polle aeg nüüd, ellast seada Meil käed rüppe, uinistada! Aeg ränk on, ränka tarwitab! Tru süddamed ja õiged keled, Tru kaljokindlad mehhemeled. Neid tarwis lääb! Last emma selja takka hüa, Tal aegsast tähhendada püa, Mis se on: temma issama! So issama! Kas temma healed, Ta wallohealed, wend, sa kuled? Tal' kindlaks jä! Tal' kindlaks jä ka surmahäddas! Ei olle kerge se, ses aegas Ta lapsiks ennast tunnista'. Kas sõrmewarral teised näitgo So peale, tuld nad süllitago — Tal' kindlaks jä! Ei rikkust, au ta leibas tagga Sa püüdko! Prius ial jagga Sull' kullakettid! Õppind sa Pri põhja peale asset heitma Ja õigusse al leiba söma – Siis rõmusta!
Jätta järrele!
Kui üks haige rahho saab, Unne waip tend warjatab: Keik siis tassa jääb, et ta Ülles ei peaks ärkama. Sönna wait, wait kässi jääb, Waikselt jalg ja warwul lääb; Haige hingab, unnega Wöttab wallo unnusta'. Oh sind pallun, pallun ma: Te nüüd nenda minnoga! Wässind südda uinistab Rindus mul, weel wärriseb! Ärrata tend önnele, Muido – astu taggase! Ärra hawa lahti tee – Jätta, jätta järrele! –
Weel hiilgwad körges
Weel hiilgwad körges taewa külges Kuldtähhed waikselt, tihhedalt, — Ei armokest ma ennam leia, Kes minnul läikis helledalt. Weel kostab öpik wössandikust Mul körwo halle laulohealt; – Ei temma healt ma ennam kule Mull' wastokostwad waino pealt! Kül ülle ma, kül ülle merre Mind kandis jalg ja laewoke, Kül paljo näggin — unnustasin: Ei sind, mo ainus, ialge! Miks uskusin so selget silma? Ta walletab, ta pettab ka! Miks muutja süddame peal' lootsin? Ei truust ial warjand ta! Nüüd pöra, jalg, sa tulnud teele: Mailm sul olgo koddopaik. Silm, kuiwaks sa! Jä' Jummalaga Mo orrokenne armas, waik'!
Ma ollen mo armokest näinud
Ma ollen mo armokest näinud, mo kenna armo ma, — Oh lomus, kuis hüad ja laulad, Kuis hiilgad ja öitsed sa! Miks, taewas, ni selgelt sa sinnad? Kust, päike, sa illo töid? Mo Tio silmist kumbgi Wist omma läiget jöid! Miks körre peal ni lahkelt Õis, püad naerataa'? Oh, ammo ni öitsew polle, Kui temma näggo, sa! Ja heal tal paljo armsam, Kui löo, sul pilwedes, Kui tassakest' mull' ütleb: „Ma pean sind süddames.“ Mind terretab keik rahwas, Ni lahkelt nikkutab, Kui tahhaksid keik öölda: „Sinno ön meid römustab.“ Mo südda öiskab ja laulab Kui lind seal oksa peal Ja sedda teeb mo pöues Keik armo ja önne heal!
Sind surmani
Sind surmani kül tahan, Ma kalliks pidada, Mo õitsew Ee stirada, Mo lehkaw isamaa! Mo Eesti wainud, jöed Ja minu emakeel, Teid kõrgeks kiita tahan Ma surmatunnil weel! Kuis, maa, nii ellast' kannad So lapsi käte peal, Neil annad leiba, katet Ja wiimast aset weel! Tõest, armsam on mull', hinga' So põues, Maarjamaa, Kui wõeral piiril õnnes Ja auus elada! Kuis on so poead wagad, Nii waprad, tugewad! So tütred, nagu lilled Nad õits'wad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiawad, Ja kõrge kotka tiiwad, Kuis ellast' katawad! Ja tihti siiski leian So silmis pisarad? – Mo Eestimaa, oh looda: Ka aead muudawad! Meil' tulewased tunnid Weel toowad kinitust! Käi kindlalt! Pea kõrgess'! Aeg annab arutust!