Emmasüdda

Üks paigake siin ilmas on.
Kus warjul truus, arm ja ön;
Kõik mis ni arw siin ilma peal,
On peljopaika leidnud seal.

Kas emmasüdda tunned sa?
Ni õrn, ni kindel! Muutmatta
Ta sinno rõmust rõmo nääb,
So õnnetussest ossa saab!

Kui innimeste likuwad
Au, kitust, sõbrust tunda saad,
Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad,
Kui usk ja arm sust langewad —

Siis emmasüdda ilmsiks lääb!
Siis weel üks paik sull' üllejääb
Kus nutta julged iggal a'al:
Tru, kindla emmarinna naal!

Mönd' kallist südda kautsin,
Mis järrel' nuttes leinasin,
Aeg andis teist mull' taggasi:
Ei emmasüddant – ialgi!

Kui öis mis õitseb heinamaal

Kui õis mis õitseb heinamaal
On minno armoke,
Mo armoke on nago laul
Mis täidab süddame!

Ni kenna olled, neio sa, –
Kui suur mo armastus!
Sind, kunni wolab wessi weel,
Ma hoian süddames!

Sind, kunni kaljo pohjatab
Ja päike hiilgab teal,
Ja kõrge taewas sinnatab,
Sind hüab minno heal!

Ja kaoks kaljo, wessi, pääw
Ja taewa sinni ka –
Sind, minno õn, sind iggawest
Ma wõttaks armasta'!

Jä Jummalaga! Kuiwata
So silmad, armoke!
Kas sadda pennikoormat ma –
Kord pöran taggase!

Kewwade tullik

So riik on lõpnud, ränge talwe!
Oh terre, terre kewwade!
Puoksake ta paisub mahlast
Ja laulud täitwad süddame!
Nüüd rohhelisses rides kõnnib
Noor lotus õits'ja waino peal
Ja jälle helliseb mo kõrwo
Ta immelik, ta maggus heal!

Oh hing, sest heida mis sind koormab
Nüüd kindlal melel hauda sa!
Kui linnuk'seks weel pead end muutma
Kes taewast mõedab tiwaga!
Se kes wöis kibbowitsa pösalt
Neid punnaõisi melita',
Se sind ka raske wallo koormalt
Saab nore jõule aitama!

Ja olgo tee sull' ka weel pimme
Ja olgo raske sinno süüd,
Oh ussu: surem on ta heldus
Weel surem temma armohüüd!
Oh lasse, lasse süddamesse
Suurt Suistepühha koito sa
Ja loda! Tullelegist pead
Ja Waimust uelt sündima!

Igavesti

      
Igavesti mulle antud olla kurb,
      Olla rõõmust hull,
      Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
      Jälle süda mul
      Tuikab, tuikab sull’!

Igavesti antud mulle olla noor,
      Ikka nälgida,
      Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
      Täna armasta
      Teda ihkan ma.

Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
      Päike heidab tuld
      Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
      Oh mu kevadkuld,
      Lillitet kõik muld!

Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
      Õde, armuke,
      Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
      Heida minule
      Käed kaelale!

Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
      Suudle, suudle mind
      Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
      Nüüd veel ihkan sind,
      Oh mu kevadlind.

Igavesti mulle antud olla kurb,
      Olla rõõmust hull,
      Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
      Jälle süda mul
      Tuikab, tuikab sull’!

Kui kuurdub armulill

   
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda
Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi,
End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda.

Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina.
Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi
Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina,

Suud suruden su käele, helluden su ette.
Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi,
Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.

Ballil

Ruum sumises, kees. Roosa tule all
Kui nümfid heljusivad neitsid,
Siidkangad noori liikmeid peitsid.
Orkester valjult mürtsus üleval
Ja häälte joa alla heitsid
Vaskpillid, viled, viiulite keeled.
Kuis joobnustas see tantsijate meeled.

Ta seisis eemal loorberpuie rean,
Suur nukrus hingen jumalate.
Kui helmestik tast tantsijate
Käis mööda, neitsid nooren ean.
Ta võõrana sääl piduliste salgun
End oli kaduvuse leinal annud.

Ei tea kuidas pööris end ta siis.
Mu jumal! Viirg tast läbi käinud!
Ei pilku pöörda enam täinud.
Kui lapsepõlvest üles hargus viis,
Mis eluneelun meelest läinud:
Üks tütarlaps end unistusil’ annud
Käed mõttes oli oma sülle pannud.

Nii istus, kummardaden vähe pääd
Ja pilku kaugusesse saaten.
Mis oli hiilgus sellen vaaten,
Kui palju aimamata ilu, hääd!
Ta silmad olid kinnind aaten.
Oo, käsivarte marmor, valmind palged!
Klaarõunalised, läbipaistvad, valged!

Ruum sumises. Poeet käis teiste sean
Kui põgeneden nägemusi
Ja suigutaden ahastusi,
Mis tõusid hingen pikan rean.
Ei saand ta hoida ihaldusi,
Mis kiskusid ta meeled enda järgi. -
Kui pööris end, sai istjast sama märgi:

To sama istang, sama nukker poos,
Kui ennegi, mil läks ta ära.
Ta ümber unus pidu kära
Ja muusika, mis mürtsus täien hoon.
Kesk roosa tule pehmet sära
Kui tuberoosi punga avanevat
Siis nägi kahvand huuli küsitlevat.

Üks minut hiljem jo poeet ta een.
- Mu preili, ütles, teie loa
Seks tarvitan, et üle toa
Paar valsi tuuri teeme häälte veen. -
Ta pääle heitis silme joa.
Siis heljusivad vabanenuil rammel
Nad üle saali kergeil valsisammel.

- Miks mina see? Nii küsis siis,
Ta viidud jälle asemelle.
- Kust tuleb kostus kurbadelle,
Kes teab, millal kõlab viis,
Mis lohutuseks südamelle? -
Nii sõnas ta, suud suruden ta käele.
- Kes suudab vastu panna ilu väele. -

Ruum sumises, kees. Roosa tule all
Kui nümfid heljusivad neitsid.
Siidkangad noori liikmeid peitsid,
Orkester valjult mürtsus üleval
Ja häälte joa alla heitsid
Vaskpillid, viled, viiulite keeled.
Kui vahuveinist kihasivad meeled.

Ah, laske olla joobnud poeet!
Tuld värvilist, vaskvilet pille
Ja naiste naeru, õisi lille
Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need.
Sest ilu, antud üksikille,
Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin,
Vast homme uusil vesil meelte paadid.

Üks sügisene mälestus

Üht aiamaja sügisehtes
Ja õhtutaeva aeglast põlemist
Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis,
Me ootasime hämaruse tulemist.

Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu
Ja aknaid. Esil päikse tule sees
Maas õilmitsesid astrid. Õhu
Reseeda mesi täitis maja ees.

Kui sammetkoetis rullus valla õhtu.
Sees majas seinad, maalid põlesid
Sest tulest, mille päike heitis õhku.
Meid hämariku käsivarred puutusid.

Su sõrmed unud klaverille -
Neid läbi hämaruse’i näinud ma -
Akkorde mahedaid lõid. Üksikille
Kui saarile me jäime ainuina.

Ja nõjatades istmel, kinni silmad,
Me istusime vaiki. Ahtus ring.
Haav-haaval helendama lõivad ilmad,
Mis enda jäädes kujustanud hing.

Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud
Su hinge sama ihke tuli, mis
Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud
Su sõrmed keeli tundeis vägevis,

Mis inspiratsiooni värinates
Me hingi oleks haarand, vapustand.
Kuid kaua istusime unistades
Veel üksi nii, üksteisi unustand.

Su õrnad sõrmed unud klaverille -
Neid läbi hämaruse’i näinud ma -
Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille
Kui saarile me jäime ainuina.

Öhtul

Öues armsast linnud laulsid,
Maggama nüüd jänud nad,
Tiwa alla pead matsid,
Pessas ellast uinuwad.
Luhhalt hüab üksi weel
Rohhotirtso helle heal —
Lapsoke, nüüd heida sa
Rahhulist ka hingama!

Õues armsast lilleöied
Nikkutawad körre peal,
Maggawad, ku paistel hing'wad,
Maggust und nad näwad teal.
Õunapu ka uinistab,
Õits'waid oksi ligutab —
Lapsoke, nüüd heida sa
Rahhulist ka hingama!

Unni tulleb uddojälgil,
Läbbi akna watab ta,
Kas ehk lapsoksed weel kusgil
Üllewel peaks ollema.
Kus neid leiab ärkselt, seal
Tassa heidab kulmo peal' —
Lapsoke, sest heida sa.
Rahhulist ka hingama! 

Uus rahho

Ta jälle kewwadine illo koob
Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk;
Ta jälle pissarast ja päwast loob
Mailma ueks taewa armoöhk.
Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud,
Ta seisab lotuss' rides nurme peal,
Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud,
Tal jälle hüab helle tännoheal!

Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad,
Noor suwweöhk keik murred unnustab;
Mo südda, on kui nurme rohhopösad:
Noor päike nored öied öitsetab.
Ja tungib ka mo öiskamisse sekka
Weel süggaw ohkaminne sallaja —
Eks siis ka läbbi kewwadise öhha
Kord kahhoemma laulo kule sa?