Üks paigake siin ilmas on. Kus warjul truus, arm ja ön; Kõik mis ni arw siin ilma peal, On peljopaika leidnud seal. Kas emmasüdda tunned sa? Ni õrn, ni kindel! Muutmatta Ta sinno rõmust rõmo nääb, So õnnetussest ossa saab! Kui innimeste likuwad Au, kitust, sõbrust tunda saad, Kui kõik sind põlg'wad, wihkawad, Kui usk ja arm sust langewad — Siis emmasüdda ilmsiks lääb! Siis weel üks paik sull' üllejääb Kus nutta julged iggal a'al: Tru, kindla emmarinna naal! Mönd' kallist südda kautsin, Mis järrel' nuttes leinasin, Aeg andis teist mull' taggasi: Ei emmasüddant – ialgi!
Südamlikud ja kaunid luuletused
Kui öis mis õitseb heinamaal
Kui õis mis õitseb heinamaal On minno armoke, Mo armoke on nago laul Mis täidab süddame! Ni kenna olled, neio sa, – Kui suur mo armastus! Sind, kunni wolab wessi weel, Ma hoian süddames! Sind, kunni kaljo pohjatab Ja päike hiilgab teal, Ja kõrge taewas sinnatab, Sind hüab minno heal! Ja kaoks kaljo, wessi, pääw Ja taewa sinni ka – Sind, minno õn, sind iggawest Ma wõttaks armasta'! Jä Jummalaga! Kuiwata So silmad, armoke! Kas sadda pennikoormat ma – Kord pöran taggase!
Kewwade tullik
So riik on lõpnud, ränge talwe! Oh terre, terre kewwade! Puoksake ta paisub mahlast Ja laulud täitwad süddame! Nüüd rohhelisses rides kõnnib Noor lotus õits'ja waino peal Ja jälle helliseb mo kõrwo Ta immelik, ta maggus heal! Oh hing, sest heida mis sind koormab Nüüd kindlal melel hauda sa! Kui linnuk'seks weel pead end muutma Kes taewast mõedab tiwaga! Se kes wöis kibbowitsa pösalt Neid punnaõisi melita', Se sind ka raske wallo koormalt Saab nore jõule aitama! Ja olgo tee sull' ka weel pimme Ja olgo raske sinno süüd, Oh ussu: surem on ta heldus Weel surem temma armohüüd! Oh lasse, lasse süddamesse Suurt Suistepühha koito sa Ja loda! Tullelegist pead Ja Waimust uelt sündima!
Igavesti
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Igavesti antud mulle olla noor,
Ikka nälgida,
Joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
Täna armasta
Teda ihkan ma.
Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
Päike heidab tuld
Üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh mu kevadkuld,
Lillitet kõik muld!
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Õde, armuke,
Valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
Käed kaelale!
Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
Surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
Nüüd veel ihkan sind,
Oh mu kevadlind.
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
Jälle süda mul
Tuikab, tuikab sull’!
Kui kuurdub armulill
Ma ihkan kurba vaikust oman rinnan kanda Ning tunda ämarust kui vesimusta siidi, End õhtu purpurpehmeil tunnel tahaks anda. Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina. Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina, Suud suruden su käele, helluden su ette. Oo, öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, Kuis kuurdub armulill, mis pandud silme vette.
Ballil
Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid, Siidkangad noori liikmeid peitsid. Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kuis joobnustas see tantsijate meeled. Ta seisis eemal loorberpuie rean, Suur nukrus hingen jumalate. Kui helmestik tast tantsijate Käis mööda, neitsid nooren ean. Ta võõrana sääl piduliste salgun End oli kaduvuse leinal annud. Ei tea kuidas pööris end ta siis. Mu jumal! Viirg tast läbi käinud! Ei pilku pöörda enam täinud. Kui lapsepõlvest üles hargus viis, Mis eluneelun meelest läinud: Üks tütarlaps end unistusil’ annud Käed mõttes oli oma sülle pannud. Nii istus, kummardaden vähe pääd Ja pilku kaugusesse saaten. Mis oli hiilgus sellen vaaten, Kui palju aimamata ilu, hääd! Ta silmad olid kinnind aaten. Oo, käsivarte marmor, valmind palged! Klaarõunalised, läbipaistvad, valged! Ruum sumises. Poeet käis teiste sean Kui põgeneden nägemusi Ja suigutaden ahastusi, Mis tõusid hingen pikan rean. Ei saand ta hoida ihaldusi, Mis kiskusid ta meeled enda järgi. - Kui pööris end, sai istjast sama märgi: To sama istang, sama nukker poos, Kui ennegi, mil läks ta ära. Ta ümber unus pidu kära Ja muusika, mis mürtsus täien hoon. Kesk roosa tule pehmet sära Kui tuberoosi punga avanevat Siis nägi kahvand huuli küsitlevat. Üks minut hiljem jo poeet ta een. - Mu preili, ütles, teie loa Seks tarvitan, et üle toa Paar valsi tuuri teeme häälte veen. - Ta pääle heitis silme joa. Siis heljusivad vabanenuil rammel Nad üle saali kergeil valsisammel. - Miks mina see? Nii küsis siis, Ta viidud jälle asemelle. - Kust tuleb kostus kurbadelle, Kes teab, millal kõlab viis, Mis lohutuseks südamelle? - Nii sõnas ta, suud suruden ta käele. - Kes suudab vastu panna ilu väele. - Ruum sumises, kees. Roosa tule all Kui nümfid heljusivad neitsid. Siidkangad noori liikmeid peitsid, Orkester valjult mürtsus üleval Ja häälte joa alla heitsid Vaskpillid, viled, viiulite keeled. Kui vahuveinist kihasivad meeled. Ah, laske olla joobnud poeet! Tuld värvilist, vaskvilet pille Ja naiste naeru, õisi lille Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need. Sest ilu, antud üksikille, Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin, Vast homme uusil vesil meelte paadid.
Üks sügisene mälestus
Üht aiamaja sügisehtes Ja õhtutaeva aeglast põlemist Ma mäletan: puud pikad seisid lehtis, Me ootasime hämaruse tulemist. Vääntaime pehmed saugud piirsid rõdu Ja aknaid. Esil päikse tule sees Maas õilmitsesid astrid. Õhu Reseeda mesi täitis maja ees. Kui sammetkoetis rullus valla õhtu. Sees majas seinad, maalid põlesid Sest tulest, mille päike heitis õhku. Meid hämariku käsivarred puutusid. Su sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde mahedaid lõid. Üksikille Kui saarile me jäime ainuina. Ja nõjatades istmel, kinni silmad, Me istusime vaiki. Ahtus ring. Haav-haaval helendama lõivad ilmad, Mis enda jäädes kujustanud hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud Su hinge sama ihke tuli, mis Kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud Su sõrmed keeli tundeis vägevis, Mis inspiratsiooni värinates Me hingi oleks haarand, vapustand. Kuid kaua istusime unistades Veel üksi nii, üksteisi unustand. Su õrnad sõrmed unud klaverille - Neid läbi hämaruse’i näinud ma - Akkorde pehmeid lõid. Ja üksikille Kui saarile me jäime ainuina.
Ja öues on kewwade
Ma seisan kassepu warjul – Üks üksik lehheke Ta ladwalt närtsides langeb – Ja öues on kewwade. Miks, südda, ni waljult tuksud? Wait, wait, ärra wärrise! Nad leinalaulo sull' laulwad – Ja öues on kewwade.
Öhtul
Öues armsast linnud laulsid, Maggama nüüd jänud nad, Tiwa alla pead matsid, Pessas ellast uinuwad. Luhhalt hüab üksi weel Rohhotirtso helle heal — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Õues armsast lilleöied Nikkutawad körre peal, Maggawad, ku paistel hing'wad, Maggust und nad näwad teal. Õunapu ka uinistab, Õits'waid oksi ligutab — Lapsoke, nüüd heida sa Rahhulist ka hingama! Unni tulleb uddojälgil, Läbbi akna watab ta, Kas ehk lapsoksed weel kusgil Üllewel peaks ollema. Kus neid leiab ärkselt, seal Tassa heidab kulmo peal' — Lapsoke, sest heida sa. Rahhulist ka hingama!
Uus rahho
Ta jälle kewwadine illo koob Ja murred peitwad end' kui tuisk ja pöhk; Ta jälle pissarast ja päwast loob Mailma ueks taewa armoöhk. Ja ladwa, mis end' taewa pole töstnud, Ta seisab lotuss' rides nurme peal, Ja linnuk'sel, mis kaua waikne seisnud, Tal jälle hüab helle tännoheal! Kas olgo ränk ka talwe külm ja waewad, Noor suwweöhk keik murred unnustab; Mo südda, on kui nurme rohhopösad: Noor päike nored öied öitsetab. Ja tungib ka mo öiskamisse sekka Weel süggaw ohkaminne sallaja — Eks siis ka läbbi kewwadise öhha Kord kahhoemma laulo kule sa?